Agatha Christie

Mõistatuslik tempel
(orig. pealkiri "Dead Man's Folly")

°***°***°***°

I

See oli miss Lemon, Poirot' tubli sekretär, kes võttis kõne vastu.
Pannud kiirkirjamärkmiku kõrvale, haaras ta telefonitoru ja ütles kuivalt: "Trafalgar 8137."
Hercule Poirot nõjatus oma kõrgel toolil tagasi ja sulges silmad. Ta sõrmed trummeldasid mõtlikult vastu laua äärt. Mõttes lihvis ta edasi kirja, mida oli dikteerinud.
Pannes käe kuuldetorule, küsis miss Lemon vaikselt: "Kas te võtate vastu erakõne Nassecombe'st Devonist?"
Poirot kortsutas kulmu. Paik ei tähendanud talle midagi.
"Mis on helistaja nimi?" päris ta ettevaatlikult.
Miss Lemon kõneles telefonitorusse.
"Air-raid (õhurünnak)?" küsis ta kahtlevalt.
"Oh jaa, palun perekonnanimi uuesti."
"Mrs. Ariadne Oliver."
Hercule Poirot kulmud kerkisid. Talle meenus: tuules lendavad hallid juuksed... kotkasarnane profiil... Ta tõusis ja astus miss Lemoni asemel telefoni juurde.
"Hercule Poirot kuuleb," teatas ta kõrgelennuliselt.
"Mr. Poirot, see olete tõesti teie?" nõudis mrs. Oliver.
"Omaenda isikus, madame."
"Kõneleb mrs. Oliver. Ma ei tea, kas te mäletate mind..."
"Muidugi mäletan teid. Kes suudaks teid unustada?"
"No, seda juhtub mõnikord," ütles mrs. Oliver. "Isegi küllalt sageli. Ma ei arva, et olen tuntud isiksus. Võib-olla juhtub see ka sellepärast, et ma oma juustega alati midagi ette võtan. Aga olgu pealegi. Loodan, et ma ei sega teid pakilise tegevuse juures?"
"Ei, ei, te ei häiri mind vähematki."
"Helde taevas... Ma ei tahagi ju teid segadusse ajada. Tegelikult vajan ma teid."
"Vajate mind?"
"Jah, kohe. Kas lennuk sobib teile?"
"Ma ei sõida lennukiga. Need teevad mind haigeks."
"Mind samuti. Vist ei saagi lennukiga kiiremini kui rongiga, sest ainus lähedane lennujaam on miilide kaugusel Exeteris. Niisiis tulge rongiga. Kell kaksteist Paddingtonist Nassecombe'i. Jõuate parajasti. Teil on kolmveerand tundi aega, kui mu kell on õige - harilikult see küll ei ole."
"Aga kus te olete, madame? Mida see kõik tähendab?"
"Nasse House'is Nassecombe'is. Auto ootab teid Nassecombe'i jaamas."
"Kuid miks teil mind tarvis on? Mida see kõik tähendab?" kordas Poirot tungivalt.
"Telefonid asuvad nii ebasobivates kohtades. See siin on koridoris. Inimesed käivad mööda ja kõnelevad... Ei kosta hästi. Kuid ma ootan teid. Kõigil saab olema nii põnev. Nägemiseni."
Kostis terav kõlksatus, kui telefonitoru ära pandi. Liin sumises vaikselt. Hämmeldunud ilmel pani Poirot toru ära ja pomises midagi omaette. Miss Lemon istus ükskõiksel ilmel, pliiats püsti peos. Ta kordas summutatud toonil enne katkestust kirjapandu viimast fraasi: "... lubage mul kinnitada Teile, kallis sir, et hüpotees, milleni Te olete jõudnud..."
Poirot pühkis käeliigutusega hüpoteesile jõudmise kõrvale.
"See oli mrs. Oliver," ütles ta. "Ariadne Oliver, detektiivromaanide kirjanik. Ehk olete lugenud..." kuid ta peatus, meenutanud, et miss Lemon luges vaid moraalist kõnelevaid raamatuid ja suhtus põlgusega sellisesse kergemeelsusesse nagu kriminaalromaan. "Ta tahab, et ma läheksin Devonshire'i täna, kohe," - ta vaatas kella - "kolmekümne viie minuti pärast."
Miss Lemon tõstis laitvalt kulmud.
"See aeg läheb kiiresti," ütles ta. "Mis põhjusel?"
"Teil on hea küsida! Ta ei öelnud mulle."
"Väga veider. Miks siis?"
"Sest," vastas Hercule Poirot mõtlikult, "ta kartis pealtkuulamist. Jah, ta andis seda selgesti mõista."
"No, tõesti," ütles miss Lemon peremehe kaitseks turri tõmbunult. "Inimesed ikka arvavad endast palju! Mõtlevad, et tormate välja mõnel rumalal juhul nagu see! Niisugune tähtis mees nagu teie! Olen ammu tähele pannud, et need kunstnikud ja kirjanikud on väga tasakaalutud - neil pole mõõdutunnet. Soovite ma saadan telefoni teel telegrammi: "Vabandage, pole võimalik Londonist lahkuda."?"
Ta käsi upitas telefonini. Poirot hääl peatas liigutuse.
"Du tout!" ütles ta. "Vastupidi. Olge nii lahke ja kutsuge kohe takso." Ta tõstis häält.
"Georges! Mõned tualettesemed minu väikesesse reisikotti. Ja kiiresti, väga kiiresti, ma pean rongile jõudma."

***

Suur "Humberi" tõldauto seisis jaama ees ja vormiriietuses autojuht astus ettepoole. "Mr. Hercule Poirot?" küsis ta aupaklikult.
Ta võttis Poirot' reisikoti ja avas autoukse. Nad sõitsid jaama juurest üle raudteesilla ja pöörasid alla kitsale külavaheteele, mida palistasid mõlemal pool kõrged hekid. Peatselt langes maapind paremal ning avanes imekaunis vaade jõele ja kauguses sinetavatele mägedele.
Autojuht sõitis heki äärde ja peatus.
"Helmi jõgi, sir," ütles ta. "Dartmoor on kauguses."
Selge, et nüüd tuli imetlussõnu öelda. Poirot tõi kuuldavale vajalikke helisid, pomisedes "Magnifique!" mitu korda. Tegelikult tähendas loodus talle väga vähe. Hästi haritud ja korras köögiviljaaed võis palju kergemini tuua imetlussõnu Poirot' huultele. Kaks tütarlast möödusid autost, liikudes vaevaliselt mägedesse. Nad kandsid raskeid seljakotte turjal, neil olid lühikesed püksid jalas ja eredad värvilised sallid ümber pea seotud.
"Naabruses on noorte võõrastemaja, sir," seletas autojuht, kes oli ilmselt end määranud Poirot' giidiks Devonis.
"Hoodown Park. See oli mrs. Fletcheri oma. Noorte võõrastemajade assotsiatsioon ostis selle ära ning suvel on maja rahvast täis. See mahutab ööseks enam kui sada inimest. Siia lubatakse jääda vaid paariks ööks, siis tuleb edasi liikuda. Noori on mõlemast soost ja enamasti välismaalased."
Poirot noogutas hajameelselt. Ta mõtiskles, ja mitte esimest korda, et lühikesed püksid sobivad vaid vähestele naissoo esindajatele. Ta sulges valulikult silmad. Miks, oh miks peavad noored naised niiviisi riietuma? Need sarlakpunased reied ei kütkesta küll mingil moel!
"Nad paistavad olevat raskelt koormatud," pomises ta.
"Jah, sir, ning see on pikk tee jaamast või bussipeatusest. Tubli kaks miili Hoodown Parki". Autojuht kõhkles. "Kui teil midagi selle vastu ei ole, võtame nad peale?"
"Igatahes, igatahes," ütles Poirot leebelt. Tema oli luksuslikult peaaegu tühjas autos, ja siin need kaks hingeldavat ning higistavat noort naist kummargil raskete seljakottide all, teadmata vähematki sellest, kuidas riietuda, et vastassoole veetlev näida. Autojuht pani auto käima ja sõitis aeglaselt kahe tütarlapse kõrvale. Nad tõstsid lootusrikkalt punastavad ning higised näod.
Poirot avas ukse ja tüdrukud ronisid sisse.
"See on väga kena, palun," ütles üks neist, blond võõrapärase aktsendiga tütarlaps. "Tee on pikem kui ma arvama, jah."
Teine tütarlaps, päevitunud, sügavalt punastava näoga ja pearäti alt piiluvate kastanpruunide juustega, noogutas vaid mitu korda pead, välgatas hambaid ning pomises "Grazie." Blond tütarlaps jätkas elavalt: "Mina Inglismaale tulema kaheks nädalaks puhkuseks. Tulema Hollandist. Olen olnud Stratford Avonis, Shakespeare'i teatris, Warwicki lossis. Siis olen olnud Clovellys, nüüd olen näinud Exeteri katedraali ja Torguayd - väga kena; tulema väga ilusasse kohta siin ja homme lähen üle jõe. Lähen Plymouthi, kust mindi Uut Maailma avastama."
"Ja teie, signorina?" Poirot pöördus teise tütarlapse poole. Kuid too vaid naeris ning raputas lokke.
"Ta ei kõnele inglise keelt palju," ütles hollandlanna sõbralikult. "Meie mõlemad vähe prantsuse keelt räägime - nii me räägime rongis. Tema on Milano lähedalt, tal on Inglismaal sugulane, abiellunud koloniaalkaupmehega. Ta tuli Exeteri eile koos sõbraga, kuid see sõi paha singipirukat Exeteri kaupluses ja pidi jääma sinna. Kuuma ilmaga ei ole hea vasikalihast singipirukas."
Sel hetkel vähendas autojuht teede hargnemiskohale jõudes kiirust. Tütarlapsed ronisid autost välja, laususid tänusõnu mõlemas keeles ja jätkasid tõusu mööda vasakpoolset teed. Autojuht loobus hetkeks oma olümpialikust rahust ja ütles kaastundlikult Poirot'le: "Mitte ainult vasikaliha ja singipirukas - ka Cornvalli pasteediga tuleb ettevaatlik olla. Puhkuste aeg, kõike võidakse pasteedisse panna!"
Ta käivitas auto ning sõitis alla parempoolset teed mööda, mis veidi aja pärast viis tihedasse metsa. Autojuht andis lõpliku otsuse Hoodown Parki noorte-võõrastemaja elanike kohta.
"Küllalt kenad noored naised, mõned vähemalt, on seal võõrastemajas," sõnas ta, "aga neile on raske selgeks teha, et ei tohi võõrale maa-alale minna. Kohutav, kuidas nad võõral territooriumil käivad. Nad ei näi mõistvat, et maa on siin eraomand. Alatasa kõnnivad läbi meie metsade ja teesklevad, et ei mõista, mida neile räägitakse." Ta raputas süngelt pead.
Nad sõitsid edasi - järsust mäest alla läbi metsa, siis läbi suurte raudväravate mööda sõiduteed, mis keeras lõpuks üle jõe paistva suure valge George-aegse maja ette.
Kui autojuht avas auto ukse, ilmus trepile pikk brünett ülemteener.
"Mr. Hercule Poirot?" ümises viimane.
"Jah."
"Mrs. Oliver ootab teid, sir. Te leiate ta all Battery juurest. Lubage teile teed näidata."
Poirot juhatati looklevale teerajale, mis kulges läbi metsa, aegajalt vilksatas allpool jõgi. Rada laskus astmeliselt, kuni jõudis lõpuks madala sakilise rinnatisega lagedale ümmargusele platsile. Mrs. Oliver istus rinnatisel.
Ta tõusis Poirot'd tervitama, mõned õunad kukkusid tal sülest ja veeresid laiali. Õunad näisid olevat mrs. Oliveril kohtumise vältimatu motiiv.
"Ma ei mõista, miks ma alati esemeid maha pillan," ütles mrs. Oliver veidi ebaselgelt, sest ta sõi õuna. "Kuidas käsi käib, mr. Poirot?"
"Tre bien, chere madame," sõnas Poirot viisakalt. "Ja teil?"
Mrs. Oliver nägi välja mõnevõrra teistsugune kui siis, mil Poirot oli teda viimati näinud. Põhjus seisis, nagu mrs. Oliver oli juba läbi telefoni maininud, selles, et ta oli järjekordselt oma coiffure'ga eksperimenteerinud. Viimane kord, kui Poirot teda oli näinud, jättis ta tuulest sasitu mulje. Nüüd olid tema tugevasti sinakat värvi juuksed kuhjatud rohkearvulistesse pseudo-markiisi stiili lokikestesse. Markiisi mulje lõppes kaelal, ülejäänule oleks võinud panna sildi "Praktiline maariietus", sest see koosnes eredat munarebukollast värvi käredast villasest riidest kostüümist ja sinepivärvi džemprist.
"Ma teadsin, et te tulete," ütles mrs. Oliver rõõmsalt.
"Teil ei olnud kuidagi võimalik teada," vastas Poirot tõsiselt.
"Kuid siiski, ma teadsin."
"Küsin endalt siiani, miks ma siin olen."
"No, ma tean vastust. Uudishimust."
Poirot vaatas teda ja ta silmad välgatasid korra.
"Teie kuulus naiste intuitsioon," ütles ta, "pole teid vist seekord väga palju eksiteele viinud."
"Ärge naerge naiste intuitsiooni. Kas ma pole mõrvari alati jalamaid kindlaks teinud?"
Poirot oli galantselt vait. Vastasel korral oleks ta öelnud: "Viiendal katsel võib-olla, ja ka siis mitte alati!"
Selle asemel sõnas ta ringi vaadates: "See on teil tõepoolest ilus omandus."
"See? Kuid see ei kuulu mulle, mr. Poirot. Kas te arvasite, et see on minu? Oh ei, see kuulub inimestele, kelle nimi on Stubbs."
"Kes nad on?"
"Oh, tõeliselt mitte keegi," ütles mrs. Oliver ebamääraselt. "Rikkad vaid. Mina olen siin ameti tõttu, teen tööd."
"Aa, hangite kohapealset koloriiti oma šedöövrile?"
"Ei, ei. Just nagu ma ütlesin. Teen tööd. Mind palgati mõrva ette valmistama."
Poirot vaatas talle pärani silmi otsa.
"Oh, mitte tõelist," lausus mrs. Oliver rahustavalt. "Homme õhtul peetakse suur aiapidu. Uudsuse mõttes korraldatakse mõrvajaht, mida mina ette valmistan. See on nagu aardejahtki, kuid viimast on mängitud nii sageli, et mõrvajaht oleks uudiseks. Nii pakuti mulle priske tasu, et tuleksin ja asja läbi mõtleksin. Väga lõbus - veidi vaheldust argipäeva valjuses."
"Kuidas mäng välja näeb?"
"Ohver on muidugi olemas. Ja saladuse võti. Ja kahtlusalused. Tavapäraselt nagu isegi teate: vamp, väljapressija, noored armastajad, õel teener ja nii edasi. Sissepääs pool krooni makstud, saab igaüks teada esimese uurimisniidi, hakkab otsima ohvrit ja relva, leiab, kes on mõrvar ja mis on mõrva motiiv. Ka auhinnad on määratud."
"Tähelepanuväärne!"
"Tõeliselt oli kõike raskem korraldada, kui te arvata võite. Tegelikult tuleb ju inimesi pidada intelligentseteks - minu raamatutes polnud seda tarvis."
"Ja te kutsusite mind, et abistaksin teid mängu ette valmistada?"
Poirot ei püüdnudki eriti hääles solvumistunnet peita.
"Oh, ei," ütles mrs. Oliver. "Loomulikult mitte! Ma tegin juba ära. Homseks on kõik valmis. Ei, ma vajasin teid hoopis teisel põhjusel."
"Millisel põhjusel?"
Mrs. Oliveri käed ekslesid pea juurde. Ta kavatses just vana tuttava pöörase liigutusega läbi juuste tõmmata, kui talle meenus soengu keerukus. Selle asemel leevendas ta oma tundeid kõrvu sikutades.
"Võib-olla olen ma rumal," ütles ta. "Kuid ma arvan, et siin on midagi korrast ära."

II

Hetke jooksul, kui Poirot vaatas suuril silmil mrs. Oliveri, valitses vaikus. Siis küsis ta valvsalt: "Midagi korrast ära? Kuidas?"
"Ma ei tea… Tahaksin, et teie selle kindlaks teeksite. Tundsin üha enam, et mind osavalt juhitakse, tüssatakse… Pidage mind rumalaks, kui teile meeldib, aga kui homme väljamõeldud mõrva asemel tõeline juhtub, ei üllata see mind."
Poirot vaatas ainiti mrs. Oliveri ja viimane vaatas omakorda trotsivalt Poirot'd.
"Väga huvitav," ütles Poirot.
"Oletan, et peate mind täiesti rumalaks," ütles mrs. Oliver end kaitstes.
"Ma pole teid kunagi rumalaks pidanud," lausus Poirot.
"Ja ma tean, kuidas te alati ütlete või arvate intuitsioonist."
"Asju nimetatakse erinevate nimedega," sõnas Poirot. "Olen valmis uskuma, et olete märganud või kuulnud midagi, mis teid rahutuks on teinud. Võimalik, et te ise ei teagi, mida te olete näinud või kuulnud. Olete teadlik vaid tagajärjes. Kui seda võib nii öelda - te ei tea, mida te teate. Võite nimetada seda intuitsiooniks, kui soovite."
"Tunned end rumalana," ütles mrs. Oliver nukralt, "kui ei ole võimalik olla kindel."
"Võtame kokku," lausus Poirot julgustavalt. "Ütlesite, et teil on tunne - kuidas see oligi - tüssatud saada? Kas te saate lähemalt seletada, mida te selle all mõtlete?"
"See on küllalt raske... Näete, see on minu mõrv, kui nii võib öelda. Olen selle välja mõelnud ning kõik klapib. Kui te tunnete kirjanikke, teate, et nad ei talu soovitusi. Õpetatakse: "Kena, kuid kas poleks parem, et see ja see teeks nii ja naa?" või "Kas poleks tore idee, kui A asemel oleks ohvriks B? Või tuleb välja, et mitte E, vaid D on mõrvar?" Siis on tahtmine öelda: "Hea küll, kirjutage siis ise, kui te nii soovite!"
Poirot noogutas.
"Selliselt juhtus ka siin?"
"Mitte täiesti... Tehti rumalaid ettepanekuid, läksin põlema, nemad andsid alla, kuid torkasid asemele vähema tähtsusega, tühise nõuande. Et olin eelmisele vastu seisnud, nõustusin tähtsusetu soovitusega midagi märkamata."
"Selge," ütles Poirot. "Jah, see on meetod, mis... Mõttetu ja rumal nõuanne, mida enne pakuti, polnud asja tuum. Tähtsusetu muutus oli tegelik eesmärk. Seda peate te silmas?"
"Täpselt seda ma mõtlen," lausus mrs. Oliver. "Võib-olla kujutan seda kõike ette, kuid ma ei usu. See teeb mind rahutuks, see ja... atmosfäär."
"Kes andis teile nõu mängus muutusi teha?"
"Mitmed inimesed," ütles mrs. Oliver. "Oleks üks inimene, oleksin endas rohkem kindel. Aga kuigi nõu ei andnud üks inimene, ometi arvan, et nööre tõmbab üks. See tähendab, et ta töötab teiste, kahtlustamata inimeste kaudu."
"Kas te teate, kes ta on?"
Mrs. Oliver raputas pead.
"See on keegi väga tark ja ettevaatlik," ütles ta. "See võib olla igaüks."
"Kes siin viibivad?" küsis Poirot. "Tegelaskond peab olema küllalt piiratud?"
"Jah," alustas mrs. Oliver. "Sir George Stubbs on koha omanik. Rikas, harimatu ja kohutavalt rumal kõiges, mis ei puuduta äri, kuid äri tehes minu meelest liigagi kaval. Leedi Stubbs - Hattie - on abikaasast kakskümmend aastat noorem, üsna ilus, kuid rumal. Arvan, et ta on poole aruga. Abiellus muidugi raha pärast ega mõtle muule kui riietele ja kalliskividele. Michael Weyman on arhitekt, noor ja kunstnikupäraselt tahumatu, kuid nägus. Ta kavandab sir George'ile tennisepaviljoni ja korrastab templit."
"Templit? Mis see on - maskeraad?"
"Ei see on arhitektuur. Üks väikesi valgeid templeid, sammastega. Võib-olla olete selliseid Kew's näinud. Majas on veel miss Brewis, sekretär ja majapidaja korraga, kes ajab asju ning kirjutab kirju - väga vali ning hakkaja. Siis veel noorpaar, kes üüris maja jõe ääres - Alec Legge ja tema naine Sally. Ja kapten Warburton, kes on Masterstonide esindaja. Ning Masterstonid ja vana mrs. Folliat, kes elab kunagises väravavahimajas. Tema abikaasa suguvõsa oli kunagi Nasse'i omanik. Kuid nad surid või said sõdades hukka, nii et viimane pärija müüs koha maha."
Poirot kaalutles kuuldu üle, kuid esialgu olid need talle vaid nimed. Ta pöördus tagasi peamise juurde.
"Kelle idee oli mõrvajaht?"
"Mrs. Masterstoni oma, minu meelest. Ta on kohaliku parlamendisaadiku abikaasa, hästi agar organiseerima. See oli tema, kes veenis sir George'i aiapidu korraldama. Maja oli palju aastaid tühi, niisiis arvas ta, et rahvas maksab heameelega ning tuleb kohta vaatama."
"See näib küllalt lihtne," ütles Poirot.
"Kõik näib lihtne," lausus mrs. Oliver jonnakalt, "kuid ei ole. Ma räägin teile, mr. Poirot, midagi on korrast ära."
Poirot vaatas mrs. Oliveri ja mrs. Oliver vaatas Poirot'd.
"Kuidas te seletate minu siinviibimist? Miks te mind kutsusite?" päris Poirot.
"See on kerge," ütles mrs. Oliver. "Teie annate mõrvajahi auhinnad üle. Kõik on hirmsasti põnevil. Ütlesin, et tunnen teid ja suudan võib-olla veenda siia tulema ja et teie nimi on kohutav tõmbenumber - ja kindlasti ongi," lisas mrs. Oliver peenetundeliselt.
"Sellele ettepanekule vastuväiteid ei olnud?"
"Ma ju räägin, kõik olid huvitatud."
Mrs. Oliver ei pidanud tarvilikuks märkida, et noorema generatsiooni hulgas küsis üks ja teine: "Kes on Hercule Poirot?""
"Kõik? Keegi ei vaielnud vastu?"
Mrs. Oliver raputas pead.
"Sellest on kahju," ütles Hercule Poirot.
"Arvate, et see oleks meid aidanud?"
"Arvataval kurjategijal on minu juuresolekust vaevalt heameel."
"Teie arust on kõik minu väljamõeldis," ütles mrs. Oliver nukralt. "Pean tunnistama, et enne kõnelust teiega polnud mul aimugi, kui vähe ma tean."
"Rahustuge," sõnas Poirot leebelt. "Olen intrigeeritud ja huvitatud. Millest alustame?"
Mrs. Oliver vaatas kella.
"Praegu on teejoomise aeg. Läheme tagasi majja ja siis te näete kõiki."
Ta ei läinud seda rada, mida mööda Poirot oli tulnud, vaid teist, mis näis viivat vastassuunda.
"Sel teel möödume paadimajast," seletas mrs. Oliver.
Kui ta kõneles, ilmus paadimaja nähtavale. See ulatus jõele välja ja oli maaliline rookatusega ehitis.
"Siit leitaksegi ohver," ütles mrs. Oliver. "Ma mõtlen mõrvajahi ohvrit."
"Ja kes siis mängus mõrvatakse?"
"Tütarlaps-matkaja, kes tegelikult on noore, aatomiteadlase esimene, jugoslaavlannast naine," oli mrs. Oliver jutukas.
Poirot pilgutas silmi.
"Esialgu paistab, et aatomiteadlane on tema tapnud, kuid loomulikult ei lähe lugu nii lihtsalt."
"Loomulikult mitte, kui teie asjasse puutute."
Mrs. Oliver võttis komplimendi käeviibutusega vastu.
"Tegelikult," ütles ta, "tappis naise maahärra - motiiv on üsna teravmeelne, ma ei usu, et paljud seda tabavad, kuigi viiendas uurimisniidis antakse selge viide."
Poirot jättis mrs. Oliveri süžee peensused tähelepanemata, esitas hoopis praktilisema küsimuse: "Aga kuidas te leidsite sobiva ohvri?"
"Sally Legge pidi ohvrit mängima," ütles mrs. Oliver, "kuid teda tahetakse nüüd tulevikku ennustama. Nii jäi ohvriks Marlene Tucker. Üsna rumal ja ringinuuskiv," seletas ta. "See on talupojarätik ja seljakott; kõik, mis ta peab tegema, kui kuuleb kedagi tulevat, on heita põrandale ja panna endale nöör kaela. Vaesel tüdrukul on päris igav peita end paadimajas, kuni keegi teda leiab, kuid ma muretsesin talle terve hunniku koomikseid - ühes neist on pealegi niidike mõrvari leidmiseks."
"Teie leidlikkus hämmastab mind! Millele kõigele te olete mõelnud!"
"Kole raske on asju välja mõelda," ütles mrs. Oliver. "Tülikas on, kui oled paljudele mõelnud ja siis see muutub liiga keerukaks, nii et osast tuleb loobuda. See on üsna piinav. Nüüd läheme seda teed."
Nad läksid ülespoole mööda järsku kurvilist rada, mis viis neid jälle jõe äärde, kuid kõrgemale. Puude vahel keerutades jõudsid nad platsile, mida kaunistas väike valge sammastega tempel. Templi taga seisis ja vaatas seda kulmu kortsutades katkistes flanellpükstes ning mürkrohelises särgis noormees. Tulnukaid nähes pöördus ta nende poole.
"Mr. Michael Weyman, mr. Hercule Poirot," tutvustas mrs. Oliver.
Noormees kinnitas tutvustust hooletu noogutusega.
"Harukordne," ütles ta kibedalt, "kuhu ehitisi püstitatakse! Näiteks see siin. Alles aasta tagasi ehitatud, omamoodi täiesti kena ja sobib majaga ühte stiili. Aga miks just siia? Sellised ehitised on määratud olema nähtavad - "asetatud silmapaistvale kohale," nagu öeldakse - koos kena muruplatsi, nartsisside ja muu sellisega. Kuid siin on vaene ehitis puude vahel üles löödud - mitte kusagilt nähtav; umbes kakskümmend puud tuleks maha võtta, et see jõe pooltki paistma hakkaks."
"Võib-olla polnud teist kohta, kuhu ehitada," ütles mrs. Oliver.
Michael Weyman turtsatas.
"Roheline kõrge kallas maja juures - parim looduslik paik. Aga ei, need puupead on kõik ühesugused - neil pole kunstimaitset. Tal on tuju templi järele, nagu ta seda nimetab, ja käsib ehitada. Vaatab ringi, kuhu see püstitada. Nagu ma mõistan, murdis tuul suure tammepuu. Jäi järele inetu arm. "Teeme platsi korda, ehitades templi siia," ütleb rumal eesel. Nii mõtlevad kõik rikkad linnamehed! Ma imestan, miks ta pole teinud punaste geraaniumide ja kinglillede peenraid ümber hoone. Sellisel mehel poleks üldsegi õigust olla säärase koha omanik!"
Ta hääl kõlas vihaselt.
"Sellele noormehele," tähendas Poirot endale, "sir George Stubbs kohe kindlasti ei meeldi!"
"Tempel on ehitatud betoonile," ütles Weyman. "Kuid selle all on lahtine pinnas, mis vajub. Kõik mõraneb ja varsti on siin ohtlik. Parem lammutada kogu kupatus ja ehitada uuesti maja juurde jõe kaldale. See on minu nõuanne, kuid kangekaelne vana loll ei kuula mind."
"Kuid mis saab tennisepaviljonist?" küsis mrs. Oliver.
Noormees muutus veel süngemaks.
"Ta tahab midagi hiina pagoodi taolist," ütles arhitekt ägades... "Draakonid, kui soovite! Sellepärast et leedi Stubbs toretseb hiina kulide peakattes. Mida peab tegema arhitekt? Sel, kes tellib midagi viisakat, pole raha, kuid need, kel on raha, tahavad sootuks kohutavat!"
"Tunnen kaasa," ütles Poirot väärikalt.
"George Stubbs," lausus arhitekt halvakspanevalt. "Kelleks ta end peab? Kaevas end sõja ajal Wales'i ohutus sügavuses admiraliteedi polstritesse - ja nüüd kasvatab habet, et jätta muljet, nagu oleks ta laevade konvoreerimisel näinud tõelist mereelu. Ta on pururikas, kindel see!"
"Hea küll, kuid teil, arhitektidel, tulebki leida keegi, kel on raha kulutada, vastasel korral poleks teil tööd," märkis mrs. Oliver üsna mõistlikult. Ta liikus edasi maja poole ning Poirot ja masendatud arhitekt hakkasid astuma tema järel.
"Need puupead," sõnas viimane kibedalt, "ei mõista põhilist." Ta saatis viimase pilgu vildakale templile. "Kui alusmüür on rabe, on kõik rabe."
"See on sügavamõtteline, mida te räägite," ütles Poirot. "Jah, see on sügavamõtteline."
Teerada, mida mööda nad astusid, väljus puude vahelt, maja kerkis tumedate puude raamistuses valgena ja kaunina nende ees.
"Jah, see on tõeline ilu," pomises Poirot.
"Ta tahab piljardiruumi juurde ehitada," ütles mr. Weyman mürgiselt.
Neist allpool nõlvakul oli vanem lüheldane naisterahvas tegev põõsaste juures. Ta ronis üles tulnukaid tervitama, hingeldades kergelt.
"Kõik on aastate jooksul hooletusse jäänud," lausus ta. "Pealegi on tänapäeval raske leida meest, kes põõsaid tunneb. Mäekülg peaks märtsis ja aprillis värvides lõkendama, kuid sel aastal valmistas pettumust - oleks pidanud mullu sügisel kuivanud puud maha võtma..."
"Mr. Hercule Poirot, mrs. Folliat," ütles mrs. Oliver.
Vanem daam naeratas lahkelt.
"See on siis kuulus mr. Poirot! Lahke teist tulla meid homme abistama. Too tark daam siin on peamurdmist nõudva mängu välja mõelnud - see on väga uudne asi."
Poirot oli veidi hämmeldunud väikese daami armulikust käitumisviisist. Tundub, mõtles ta, nagu oleks see naine majaperenaine.
Ta ütles viisakalt: "Mrs. Oliver on minu vana sõber. Mul oli heameel tema kutse vastu võtta. See on tõepoolest kaunis maakoht ja milline suursugune ning tore härrastemaja."
Mrs. Folliat noogutas fakti tunnistades.
"Jah, see ehitati minu abikaasa vaarisa ajal 1790. aastal. Enne seda oli Elisabethiaegne maja, mis jäi laokile ja põles maha umbes 1700. aastal. Meie perekond on elanud siin 1598. aastast saadik."
Tema hääl oli vaikne ja asjalik. Poirot vaatas teda terava tähelepanuga. Ta nägi kulunud villasesse riietunud lühikest kasvu kompaktset isikut. Kõige tähelepandavamad olid tema selged portselansinised silmad. Ta hallid juuksed olid kaetud võrguga. Ilmselt oma välimuse vastu ükskõikne, jättis ta siiski isiku mulje, keda on raske määratleda.
Kui nad koos maja poole sammusid, ütles Poirot tagasihoidlikult: "Teil peab olema küll raske näha, et võõrad siin elavad."
Hetk vaikust, enne kui mrs. Folliat vastas. Ta hääl oli kõlav, selge ja meeleliigutusest vaba.
"Paljugi on raske, mr. Poirot."

III

Mrs. Folliat läks ees majja ja Poirot järgnes talle. See oli kaunis, hästi planeeritud hoone. Mrs. Folliat astus vasakpoolse ukse kaudu väikesse elegantselt sisustatud elutuppa ja sealt edasi suurde võõrastetuppa tulvil inimesi, kes hetkel kõik korraga rääkisid.
"George," ütles mrs. Folliat, "see on mr. Poirot, kes oli nii lahke ja tuli meile appi. Sir George Stubbs."
Sir George, kes oli valjul häälel kõnelnud, pöördus ümber. Ta oli suur mees punase näo ja veidi ootamatult mõjuva habemega. See andis talle hämmeldunud näitleja ilme, kes pole kindlalt otsustanud, kas mängida maahärrat või "tahumata kalliskivi" dominioonidest. Michael Weymani märkustest hoolimata ei vihjanud habe mereväele. Mehe käitumisviis ja hääl olid heatujulised, kuid silmad helesinised, väikesed ja teravad, läbitungivad.
Ta tervitas Poirot'd südamlikult.
"Oleme nii õnnelikud, et teie sõber mrs. Oliver jõudis teid veenda tulema," ütles ta. "Ta teeb peadmurdvat tööd. Saate suurepärase elamuse."
Ta vaatas veidi ebamääraselt ringi.
"Hattie?" Ta kordas natuke järsemal toonil: "Hattie!"
Leedi Stubbs lamaskles suures tugitoolis teistest pisut eemal. Paistis, et ta ei pööra tähelepanu sellele, mis tema ümber sünnib. Selle asemel naeratas ta, vaadates oma käele, mis oli sirutatud tooli käetoele. Ta keeras seda üht- ja teistpidi, nii et üksik suur smaragd tema kolmandas sõrmes pildus valguskiiri oma rohelisest sügavusest.
Ta vaatas nüüd lapselikult-hirmunult üles ja ütles: "Kuidas käsi käib?"
Poirot kummardus tema käe kohale.
Sir George jätkas tutvustamist.
"Mrs. Masterton."
Mrs. Masterton oli kuidagi monumentaalne naine, kes tuletas Poirot'le millegipärast verekoera meelde. Naisel oli võimas allarippuv lõualuu ja suured, kurblikud, veidi verd täisvalgunud silmad.
Ta kummardus ja võttis arutluse kokku sügaval häälel, mis pani Poirot' jällegi mõtlema verekoera haukumisele.
"Rumal vaidlus teejoomise üle tuleb lõpetada, Jim," ütles mrs. Masterton jõuliselt. "Sellest tuleb aru saada. Me ei saa kogu ettevõtmist idiootlike naiste omavahelise vihavaenu tõttu läbi kukutada."
"Oh, muidugi," vastas mees, kelle poole oli pöördutud.
"Kapten Warburton," ütles sir George.
Kapten Warburton, kes kandis ruudulist sportlikku kuube ja meenutas ratsasportlast, näitas hundilikus naeratuses rida valgeid hambaid, siis jätkas vestlust.
"Ärge muretsege, teen selle korda," ütles ta. "Lähen ja räägin nendega. Kuidas jääb ennustustelgiga? Magnoolia varjus? Või muruplatsi kaugemas otsas rododendronite kõrval?"
Sir George jätkas tutvustamist.
"Mr. ja mrs. Legge."
Pikk noormees, päikesest nahkakooriva näoga, tegi meeldiva grimassi. Tema naine, veetlev tedretähniline punapea, noogutas sõbralikult, siis sööstis vaidlusse mrs. Mastertoniga; tema meeldiv kõrge sopran moodustas dueti mrs. Mastertoni madala haukumisega.
"... mitte magnoolia juurde... pudelikael..."
"... tahetakse hajutada... aga kui on järjekord..."
"... palju jahedam. Ma mõtlen, kui päike paistab majale..."
"... ja kookospähkli viset ei või lubada majale liiga lähedal,... poisid on nii metsikud, kui nad viskavad..."
"Ja see," ütles sir George, "on miss Brewis, kes juhib meid kõiki."
Miss Brewis istus suure hõbedase teekandiku taga.
Ta oli üle neljakümne aasta vana, kõhn, mõjusa välimusega, elava meeldiva käitumisega naine.
"Kuidas käsi käib, mr. Poirot," ütles ta. "Loodan, et rong polnud liiga täis? Sel aastaajal on rongid vahel kohutavalt täis kiilutud. Las ma kallan teile teed. Piima? Suhkrut?"
"Veidi piima, mademoiselle, ja neli tükki suhkrut." Ta lisas, kui miss Brewis tegeles tema teega: "Näen, et teil kõigil on palju tegemist."
"Jah, muidugi. Viimasel minutil tuleb ikka palju asju ette näha. Ja ühed veavad teist alt kõige imelikumal kombel. Telkide, toolide ja nõudega. Kõigel tuleb silm peal hoida. Pool hommikut istusin telefoni otsas."
"Kuidas on vaiadega, Amanda?" küsis sir George. "Ja tagavaragolfikeppidega?"
"Kõik on korras, sir George. Mr. Benson golfiklubist oli väga lahke."
Miss Brewis ulatas Poirot'le teetassi.
"Üks võileib, mr. Poirot? Need on tomatiga ja need pasteediga. Aga võibolla," miss Brewis meenutas nelja suhkrutükki, "meeldib hoopis kreemikook."
Poirot'le meeldis hoopis kreemikook ja ta võttis eriti magusa tüki.
Ta läks kooki ettevaatlikult taldrikul hoides majaperenaise kõrvale istuma. Leedi laskis valgusel mängida kalliskiviga oma käel; ta vaatas Poirot poole üles rahuloleva lapse naeratusega.
"Vaadake," ütles ta, "see on ilus, eks ju?"
Poirot silmitses teda hoolega. Naine kandis suurt erepunast kuli-stiilis õlgkübarat. See andis tema surnukahvatule näole roosa varjundi. Ta oli eksootilisel viisil tugevasti mingitud. Surnukahvatu mattnahk, eredad alpikannivärvi huuled, kulmuvärvi tarvitatud pillavalt kuni silmini. Tema juuksed, mis paistsid kübara alt, olid mustad ja siledad nagu sametmüts. Ta oli rammetu ebainglipärane kaunitar, troopikapäikese olevus, kes on juhuslikult sattunud inglise võõrastetuppa. Kuid need olid silmad, mis jahmatasid Poirot'd. Need olid lapselikud, peaaegu tühjad, pärani.
Ta oli esitanud oma küsimuse usalduslikult nagu laps ja Poirot vastaski talle kui lapsele.
"See on väga kaunis sõrmus," ütles ta.
Naine näis olevat rahul.
"George andis eile selle mulle," ütles ta, alandades häält nagu saladust jagades. "Ta annab palju asju. Ta on väga lahke."
Poirot vaatas jälle alla sõrmusele ning tooli käetoele väljasirutatud käele. Küüned olid väga pikad ja lakitud tumelillaks.
Vaimus sõnas ta: "Need käed ei tee tööd..."
Ta ei suutnud kujutleda leedi Stubbsi tööd tegemas. Kuid vaevalt oleks Poirot teda kirjeldanud kui põllulille. Naine oli kaugelt enam tehisprodukt.
"See on teil väga ilus tuba, madame," ütles Poirot hindavalt ringi vaadates.
"Loodetavasti on," vastas leedi Stubbs ebamääraselt.
Tema tähelepanu oli ikka pööratud sõrmusele; pea kaldu, jälgis ta kätt liigutades rohelist tuld kivi sügavuses.
Ta ütles usaldusliku sosinaga: "Kas te näete? See pilgutab mulle."
Naine purskas naerma ja Poirot oli äkki kohkunud. See oli vali, ohjeldamatu naer.
Toa teisest otsast hüüdis sir George: "Hattie!"
Ta hääl oli lahke, kuid kergelt hoiatav. Leedi Stubbs lakkas naermast.
Poirot ütles viisakalt: "Devonshire on väga ilus krahvkond. Kas te ei arva nii?"
"See on ilus päeval," ütles leedi Stubbs. "Kui ei saja," lisas ta nukralt. "Kuid siin ei ole ööklubisid."
"Jah, tõesti. Teile meeldivad ööklubid?"
"Oh, jaa," lausus leedi Stubbs innukalt.
"Ja miks need teile nii meeldivad?"
"Seal on muusika ja saab tantsida. Ning ma kannan oma parimat kleiti, käevõrusid ja sõrmuseid. Ja kõigil teistel naistel on ka kenad kleidid ning ehted, kuid mitte nii ilusad kui minu omad."
Ta naeratas tohutu rahuldusega. Poirot tundis kerget kahjutunnet.
"Ja see kõik lõbustab teid määratult?"
"Jah. Mulle meeldib ka kasiino. Miks Inglismaal pole kasiinosid?"
"Olen sageli teada tahtnud," ütles Poirot ohates. "Ma ei arva, et see inglise iseloomuga kokku ei käi."
Leedi Stubbs vaatas teda arusaamatult. Siis kummardus veidi tema poole.
"Ma võitsin Monte Carlos ükskord kuuskümmend tuhat franki. Panin number kahekümne seitsmele, ja tuligi."
"See pidi olema väga põnev, madame."
"Jah oli. George annab mulle mängimiseks raha, kuid harilikult ma kaotan."
Ta näis lohutamatu.
"See on kurb."
"Oh, see ei tähenda palju. George on väga rikas. Tore on olla rikas, mis te arvate?"
"Väga tore," ütles Poirot leebelt.
"Kui ma poleks rikas, näeksin võibolla välja nagu Amanda." Leedi Stubbsi pilk libises mis Brewisile teelaua taga, ta uuris teda ükskõikselt. "Ta on väga inetu, eks ole?"
Sel hetkel vaatas miss Brewis üles, just sinna, kus nad istusid. Leedi Stubbs ei olnud rääkinud valjusti, kuid Poirot mõistatas, kas Amanda Brewis kuulis midagi. Kui ta viis pilgu mujale, kohtusid ta silmad kapten Warburtoni omadega. Kapteni pilk oli irooniline ja lõbustatud.
Poirot tegi katset teemat vahetada.
"Kas teil on aiapidu ette valmistades väga palju tegemist olnud?"
Hattie Stubbs raputas pead.
"Oh ei, pean seda tüütuks, väga rumalaks. Selle jaoks on teenrid ja aednikud. Miks mitte lasta neil ettevalmistusi teha?"
"Oh, mu kallis." See oli mrs. Folliat, kes kõneles. Ta oli tulnud sinna lähedale diivanile istuma. "Selliste põhimõtetega kasvasid sa üles oma kodusaare mõisas. Kuid tänapäeva Inglismaal ei ole elu selline. Soovin küll, et oleks." Ta ohkas. "Tänapäeval peab enamasti kõik ise tegema."
Leedi Stubbs kehitas õlgu.
"Pean seda rumalaks. Mis on rikkusest kasu, kui kõike tuleb endal teha?"
"Mõned inimesed leiavad, et see on lõbus," ütles mrs. Folliat talle naeratades. "Ka mina. Mitte kõik tööd, aga mõned. Mulle meeldib aiatöö, samuti niisuguse pidustuse ettevalmistus, nagu homme on."
"See on nagu külaliste vastuvõtt?" küsis leedi Stubbs lootusrikkalt.
"Just nagu külaliste vastuvõtt - paljude ja paljude inimestega."
"Kas see on nagu Ascotis? Daamid suurtes kübarates ja kõik väga peen?"
"Ei, mitte päris," ütles mr. Folliat. Ta lisas lahkelt: "Kuid sa peaksid katsuma harjuda maaeluga, Hattie. Oleksid pidanud meid hommikul aitama, selle asemel, et teejoomiseni voodisse jääda."
"Mul oli peavalu," ütles Hattie tusaselt.
Siis ta meeleolu muutus ja ta naeratas südamlikult mrs. Folliat'le.
"Kuid homme luban olla hea. Teen kõik, mida te mulle ütlete."
"See on sinust kena, kallis."
"Panen uue kleidi selga. See toodi hommikul ära. Mingem seda vaatama."
Mrs. Folliat kõhkles. Leedi Stubbs tõusis ja lausus pealekäivalt: "Te peate tulema. Palun. See on ilus kleit. Tulge nüüd!"
"Oh, hea küll." Mrs. Folliat tõusis poolnaerdes.
Kui ta väljus toast pikakasvulise Hattie järel, nägi Poirot tema nägu ja jahmatas: suur väsimus oli asendanud naeratuse. Nagu oleks naine hetkeks enesekontrolli hüljanud, seltskondliku maski endalt heitnud. Ja siiski - selles oli enamat. Võibolla vaevas teda mõni haigus, millest ta nagu paljud teisedki naised vaikib. Ta ei ole isik, mõtles Poirot, kes hoolib teiste kaastundest.
Kapten Warburton vajus toolile, mille leedi Stubbs oli tühjaks jätnud. Ka tema vaatas uksele, mille kaudu mõlemad naised olid väljunud, kuid see ei olnud vanem naine, kellest ta rääkima hakkas. Kerge grimassiga venitas ta: "Kaunis olevus, eks ole!" Silmanurgast jälgis ta sir George'i lahkumist läbi klaasukse, mrs. Masterton ja mrs. Oliver kannul. "Keeras vana George Stubbsi korralikult ümber sõrme. Talle pole miski liiga hea! Kalliskivid, naaritsad, kõik muu. Kas ta saab aru, et naisel jätab ülemisel korrusel veidi soovida, seda pole ma veel kindlaks teinud. Võibolla arvab, et see ei tähenda midagi. Pealegi pole ärimeestel huvi vaimset laadi liidu vastu."
"Mis rahvusest naine on?" küsis Poirot uudishimulikult.
"Näib Lõuna-Ameerikast pärit olevat, see on minu arvamus. Kuid vististi on Lääne-Indiast. Mõnelt saarelt, kust saab suhkruroogu, rummi ja nii edasi. Vanast perekonnast pärit - kreool, ma ei mõtle segaverelist. Neil saartel on minu meelest kõik isekeskis abielus. Sellest ka vaimne puudulikkus."
Noor mrs. Legge ühines nendega.
"Kuule, Jim," ütles ta, "ole minu poolt. Telgid peaksid olema - nagu me otsustasime - muruplatsi teises servas rododendronite ees. See on ainus sobiv paik."
"Mrs. Masterton arvab teisiti."
"Sa peaksid teda ümber veenma."
Mees naeratas rebase viisil.
"Mrs. Masterton on sinu šeff."
"Wilfred Masterton on minu šeff. Tema on parlamendisaadik."
"Küllap vist, kuid tema naine peaks olema. Püksid on ju tema jalas."
Sir George tuli sisse.
"Siin te oletegi, Sally," ütles ta. "Me vajame teid. Kuidas me jõuame kokkuleppele, kes määrib saiadele võid, kes loosib kooke välja ja miks aiasaaduste müügilaud on seal, kus pidi olema maskirõivaste müük. Kus on Amy Folliat? Ta on ainus, kes nende inimestega hakkama saab."
"Ta läks Hattie'ga üles."
"Kas tõesti?..."
Sir George vaatas abitult ringi ja miss Brewis tõusis piletite kirjutamiselt üles ning ütles: "Toon ta tagasi, sir George."
"Tänan, Amanda."
Miss Brewis väljus toast.
"Peaks traattara juurde muretsema," sõnas sir George.
"Aiapeo jaoks?"
"Ei, ei. Paneme sinna, kus Hoodowni park metsaga külgneb. Vana aed on pehkinud ja nad tulevad sealt läbi."
"Kes tulevad?"
"Läbikäijad!" hüüatas sir George.
Sally Legge ütles muiates: "Teid kuulates meenub Betsy Trotwood, kes võitles eeslitega."
"Betsy Trotwood? Kes ta on?" küsis sir George lihtsameelselt.
"Dickens."
"Ah, Dickens. Lugesin kunag tema "Pickwick-klubi järelejäänud pabereid". Polnud halb. Üldsegi mitte halb - see üllatas mind. Aga tõsiselt, läbikäijad on nuhtlus, sellest saadik kui algas noorte võõrastemaja narrimäng.
Tulevad sulle igal pool vastu, kandes uskumatult kirevaid särke - ühel poisil oli täna hommikul seljas särk, millel roomasid kilpkonnad; mul tuli tahtmine pudeliga visata. Pooled neist ei oska inglise keelt - pursivad..." Ta imiteeris: ""Oh, palun, ütlema mina, kas tee viib praam?" Mina ütlen, et ei, möirgan nende peale, saadan nad tagasi sinna, kust nad on tulnud, kuid nad pilgutavad silmi, vahivad ega saa aru. Ja tüdrukud kihistavad. Neid on igasugu rahvustest: itaallasi, jugoslaavlasi, hollandlasi, soomlasi - pole ime, kui isegi eskimoid!"
"Läheme nüüd, George," ütles mrs. Legge. "Aitan sul meeletute naistega hakkama saada."
Ta läks sir George'i kannul klaasuksest välja ja hüüdis üle õla: "Tule, Jim. Tule ja lase end üldsuse hüvanguks tükkideks rebida."
"Hea küll, kuid ma tahan mr. Poirot' mõrvajahiga kurssi viia, sest tema hakkab ju auhindu kätte andma."
"Sul on selleks peatselt võimalus."
"Ootan teid siin," ütles Poirot nõusolevalt.
Järgnenud vaikushetkel sirutas Alec Legge end toolil välja ja ohkas.
"Naised!" ütles ta. "Nagu mesilassülem."
Ta pööras pead, et aknast välja vaadata.
"Ja milleks see kõik? Nõmeda aiapeo jaoks, mis ei tähenda kellelegi midagi."
"Kuid ilmselt," märkis Poirot, "leidub ka neid, kellele see midagi pakub."
"Miks ei ole inimestel taipu? Miks ei oska nad mõelda? Mõelda hädadele, millesse maailm on sattunud. Kas nad ei taipa, et kogu maailma elanikud on määranud end enesetapule?"
Poirot otsustas õigesti, et tema pole kompetentne sellele küsimusele vastama. Ta raputas vaid kahtlevalt pead.
"Kui me ei tee midagi, enne kui on hilja..." Alec Legg'i hääl kätkes. Vihane vari libises üle tema näo. "Oh jaa," ütles ta, "tean, mida te mõtlete. Et ma olen närviline, neurootik - ja nii edasi. Nagu kõik need neetud arstid. Soovitavad puhkust, teist miljööd ja mereõhku. Sally ja mina üürisime veskitalu kolmeks kuuks, olen arstide ettekirjutustest kinni pidanud. Olen kalastanud, supelnud, teinud pikki matku ja päevitanud..."
"Märkasin, jah, et olete päevitanud," ütles Poirot viisakalt.
"Ah seda?" Aleci käsi tõusis oma pahase näo juurde. "See on teatavasti kauni inglise suve tagajärg. Aga mis sellest kasu on? Tõe eest ei saa põgeneda."
"Põgenemine ei tee kunagi head."
"Olles maal, näed asju selgemini - samuti ümbruskonna rahva uskumatut apaatiat. Isegi Sally, küllalt intelligentne, on samasugune. Miks end tülitada? Nii ta ütleb. See teeb mind hulluks! Milleks tülitada?"
"Huvi poolest küsides, aga miks siis?"
"Jumal hoidku, teie ka?"
"Ei, see ei ole nõuanne. Tahaksin vaid kuulda teie vastust."
"Kas te ei näe, et keegi peab midagi tegema."
"Ja see keegi olete teie?"
"Oh ei, mitte mina isiklikult. Praegusel ajal ei tee üksikisik midagi."
"Miks mitte. Isegi "praegusel ajal," nagu te ütlesite, on inimene siiski isik."
"Kuid ei tohiks olla! Raskel ajal, kui otsustatakse elu või surma üle, ei tohi mõelda oma tähtsusetute tõbede või mõtete peale."
"Kinnitan teile, see pole õige. Viimase sõja ajal, raske õhurünnaku all olin hoopis vähem mõtetega surma kui oma väikese varba konnasilmavalu võimuses. Mind üllatas, et nii võib olla. "Mõtle," kinnitasin endale, "iga hetk võib tulla surm." Kuid konnasilm ei läinud meelest ära, kuigi tundsin end halvasti selle tõttu, et surmahirmu kõrval häiris veel midagi niisugust, et hetkel, mil võin surra, on suur tähtsus veel nii väikesel asjaolul. Kord nägin naist, kes murdis tänavaõnnetuses jalaluu, kuid puhkes nutma, nähes sukasilmi jooksmas."
"See just näitabki, kui rumalad on naised!"
"See näitab, millised on inimesed."

IV

Alec Legge naeris põlastavalt. Teda katkestas mrs. Oliveri ja kapten Warburtoni tagasitulek.
"Te peate tulema ja vaatama mõrvajahi üksikasju, mr. Poirot," ütles mrs. Oliver hingeldades.
Poirot tõusis ja järgnes neile kuulekalt.
Nad läksid kolmekesi läbi halli väikesse tuppa, mis oli sisustatud lihtsalt nagu kontoriruum.
"Surmarelvad on vasakul," täheldas kapten Warburton, näidates käega väikesele friisriidega kaetud kaardilauale. Sel olid väike püstol, tükk seatina pahaendelise roostekarva plekiga, sinine pudel kirjaga "Mürk", jupp pesunööri ja süstal.
"Need on relvad," seletas mrs. Oliver, "ja need on kahtlusalused."
Ta ulatas Poirot'le trükitud kaardi, mida viimane huviga luges.

Kahtlusalused
Kolonel Blunt - kohalik maaomanik
Estelle Glynne - kaunis ja salapärane noor naine, eelmise külaline
Joan - maaomaniku tütar
Peter Gaye - eelmise abikaasa, noor aatomiteadlane
miss Willing - majapidajanna
Quiett - ülemteener
Maya Stavisky - tütarlaps-matkaja
Esteban Loyola - kutsumata külaline.

Poirot pilgutas silmi ja vaatas mrs. Oliveri sõnatus arusaamatuses.
"Suurepärased iseloomustused," ütles ta viisakalt. "Kuid lubage küsida, madame, mida peab mängija tegema?"
"Pöörake kaart ümber," ütles kapten Warburton.
Poirot toimis nii.
Teisele küljele oli trükitud:

Nimi ja aadress: .......................
Lahendus:
Mõrvari nimi: .......................
Relv: .......................
Aeg ja koht: .......................
Järeldusele jõudmise põhjused: .......................

"Igaüks, kes mängima hakkab, saab selle," seletas kapten Warburton kiirustades.
"Samuti märkmiku ja pliiatsi, et uurimisniite üles kirjutada. Viimaseid on kuus. Mängija liigub ühe juurest teise juurde: relvad on peidus kahtlastes kohtades. See on esimene saladuse võti. Ülesvõte... Igaüks alustab sellega."
Poirot võttis pildi enda kätte ja uuris seda süngelt. Siis keeras tagurpidi. Ta näis hämmeldunud. Warburton naeris.
"Teravmeelne fotograafiatrikk, kas pole?" ütles ta rahulolevalt. "Täiesti lihtne, kui tead, mis see on."
Poirot, kes ei teadnud, mis see on, tundis kasvavat pahameelt.
"Mingi võretatud aken?" pani ta ette.
"Tõepoolest midagi sarnast, peab tunnistama. Ei, see on osa tennisereketist."
"Ah." Poirot vaatas uuesti fotot. "Jah, see on tõesti nii, kui tead, mida ta kujutab!"
"Palju oleneb sellest, kuidas asja vaatad," naeris Warburton.
"See on sügavamõtteline tõde."
"Teine uurimisniit leitakse tenniseväljaku keskpaigas karbist. Selles on seesama tühi mürgipudel ja eraldi kork."
"Kuid vaadake," ütles mrs. Oliver kiiresti, "see on keeratava korgiga pudel, nii et kork on tõeline uurimisniit."
"Tean, madame, et olete leidlik, kuid ei mõista täielikult..."
Mrs. Oliver katkestas teda.
"No muidugi," ütles ta, "on olemas lugu. Nagu ajakirja järjejuttude kokkuvõte." Ta pöördus kapten Warburtoni poole. "Kas te olete lendlehed saanud?"
"Need pole veel trükikojast saabunud."
"Kuid ometi lubati!"
"Tean, tean. Kõik alati lubavad. Lendlehed saavad täna õhtul kella kuueks valmis. Lähen ise neid autole laadima."
"Väga hea."
Mrs. Oliver ohkas sügavalt ja pöördus Poirot' poole.
"Jutustan siis teile. Ainult et ma ei ole hea jutustaja. Kui ma lugusid kirjutan, on mul kõik selge, kui aga räägin, saab sellest korralik vusserdus. Seepärast ma ei peagi oma faabulate üle kellegagi nõu. Kui ma seda teen, vaadatakse mind mõttelagedalt ja öeldakse: "Ee..., jah aga... ma ei saa aru, mis juhtus... ja sellest ei saa raamatut kirjutada." See oli nii igav. Eks ole õige, sest kui ma juba kirjutan, siis sellest saab raamat!"
Mrs. Oliver tõmbas hinge ja jätkas: "Lugu on järgmine. Peter Gaye on noor aatomifüüsik ja abielus Joan Bluntiga. Tema esimene naine on surnud, kuid tegelikult ei ole ja ta ilmub nähtavale, sest ta kas on või ei ole salaagent. Tegelikult peab ta olema matkaja - naisel on afäär ja Loyola saabub kas kohtuma Mayaga või jälgima teda, siis on väljapressimiskiri, mille võib olla saatnud majapidaja või ka ülemteener. Ja te ei tea, kellele kiri on ja süstal tuli ilmsiks lõunal ning pärast kadus..."
Mrs. Oliver lõpetas, hinnates õigesti Poirot' reageeringut.
"Tean," ütles ta kaastundlikult. "See kostab väga segaselt, kuid tõeliselt - minu peas - on lugu selge; ja kui te loete kokkuvõtet, saab teilegi kõik selgeks."
"Ja igatahes," lõpetas mrs. Oliver, "lugu ei tähenda midagi. Teile nimelt. Kõik, mis teil tuleb teha, on auhinnad, väga toredad auhinnad - esimene on revolvrikujuline hõbedast portsigar - kätte anda ja öelda, kui tark võitja oli."
Poirot mõtles endamisi, et see, kes mängus kõik ära lahendab, peab tõesti tark olema. Ta kahtles kõvasti, kas leidub sellist tarka. Mõrvajahi süžee ja tegevusliin näisid tema jaoks olevat kaetud läbipaistmatu uduga.
"Hea küll," ütles kapten Warburton rõõmsameelselt, vaadates käekella, "lähen parem trükikotta ja kogun lehed kokku."
Mrs. Oliver oigas.
"Kui need pole valmis..."
"Kindlasti on. Ma helistasin. Hüvasti."
Ta lahkus toast.
Otsekohe klammerdus mrs. Oliver Poirot' käevangu ja nõudis lähedal sosinal: "Noh?"
"Noh - mida?"
"Kas te olete midagi teada saanud? Või märganud kedagi?"
Poirot vastas kerge etteheitega hääles: "Kõik paistab olevat täiesti normaalne."
"Normaalne?"
"Võibolla pole see päris õige sõna. Leedi Stubbs on nagu te ütlesitegi, selgesti alla normaalse ja mr. Leggi võib pidada ülemäära normaalseks."
"Oh, temaga on kõik korras," ütles mrs. Oliver kannatamatult. "Tal on närvivapustus."
Poirot ei esitanud lause mõnevõrra kahtlase sõnastuse kohta küsimust, vaid nõustus selle välise hinnanguga.
"Igaühel võib ilmneda närviline rahutus, erutusseisund, üldine loidus ja tugev ärritus sellise lõbustuse ettevalmistamisel. Kui te saaksite osutada..."
"Ššš." Mrs. Oliver haaras uuesti Poirot' käest. "Keegi tuleb."
See oli nagu halb melodraama, mõtles Poirot ja tema ärritus kasvas.
Miss Brewisi meeldiv lahke nägu ilmus ukse vahele.
"Siin te oletegi, mr. Poirot. Tahtsin teile teie tuba näidata."
Naine juhatas Poirot' mööda treppi üles ja läbi koridori suurde õhurikkasse tuppa, mille aken avanes jõe poole.
"Vannituba on vastas. Sir George kõneleb küll, et vannitube peaks olema rohkem, kuid nende ehitamine rikuks tubade kuju. Loodan, et tunnete end mugavalt."
"Jah, kindlasti." Poirot heitis hindava pilgu üle väikese raamaturiiuli, laualambi ja karbi pealkirjaga "Biskviidid" voodi ääres. "Selles majas on kõik ääretult korras. Kas teid või veetlevat majaperenaist tuleb selle eest tänada?"
"Leedi Stubbsi aeg kulub täielikult veetlev olemisele," ütles miss Brewis, veidi hapu noot hääles.
"Väga dekoratiivne noor naine," mõtiskles Poirot.
"Nagu arvate."
"Kuid teisest küljest ei ole ta võib-olla..." Ta katkestas. "Pardon. Olen ebadiskreetne. Kõnelen sellest, mida mul poleks õigust teha."
Miss Brewis heitis talle kindla pilgu. Ta ütles kuivalt: "Leedi Stubbs teab täpselt, mida ta teeb. Peale selle, et ta on väga dekoratiivne naine, nagu te ütlesite, on ta ka väga kaval."
Naine oli ümber pöördunud ja toast lahkunud, enne kui Poirot oli jõudnud üllatusest kulme kergitada. Vaat mida tubli miss Brewis mõtles! Või ütles ta seda niisama, isiklikel põhjustel? Ja miks oli ta sellist arvamust temaga - uustulnukaga - jaganud? Kas seepärast, et ta oli uustulnuk? Ja ka seepärast, et ta oli välismaalane. Hercule Poirot oli varemgi märganud, et paljud inglased pidasid välismaalasele räägitut vähetähtsaks.
Ta kortsutas hämmeldunult kulmu, vaadates hajameelselt ust, mille taha miss Brewis oli kadunud. Siis astus ta akna juurde ja vaatas alla. Ta nägi leedi Stubbsi koos mrs. Folliat'ga majast väljumas, nad seisid hetke kõneldes suure magnoolia all. Siis noogutas mrs. Folliat hüvastijätuks, korjas üles aiatöökorvi ja -kindad ning ruttas alla tee peale. Leedi Stubbs seisis veidi talle järele vaadates, siis murdis hajameelselt magnooliaõie, nuusutas seda ja hakkas aeglaselt kõndima mööda rada, mis viis puude vahelt jõe äärde. Ta vaatas korraks üle õla, enne kui kadus silmapiirilt. Michael Weyman tuli magnoolia tagant vaikselt nähtavale, seisis hetke kõhklevalt ja järgnes siis pikakasvulisele saledale kogule puude vahele.
Hea välimusega ja hoogne noor mees, mõtles Poirot. Kahtlemata kütkestavam isik kui sir George Stubbs...
Ja kui ongi nii, mis sellest? Selliseid eeskujusid leidus läbi elu. Rikas keskealine igav abikaasa, noor ja kaunis, vaimselt küllalt või vähe arenenud naine, veetlev ja tundlik noor mees. Kas see pani mrs. Oliveri telefoni kaudu võimukat kutset saatma? Mrs. Oliveril on kahtlemata elav kujutlusvõime, aga...
"Pealegi," pomises Hercule Poirot endamisi, "pole ma konsultant abielurikkumise alal."
Kas mrs. Oliveri erakordsel arvamusel - midagi on korrast ära - leidub tõepõhja? Naisel oli haruldane oskus segadust tekitada; kuidas tal õnnestus luua arusaadavaid detektiivlugusid, käis Poirot'l üle mõistuse. Ja siiski, hoolimata vusserdustest üllatas naine Poirot'd sageli äkilise tõetajuga.
"Aega on vähe, vähe," rääkis Poirot endamisi. "Kas midagi on valesti, nagu mrs. Oliver usub? Kaldun arvama, et on. Kuid mis? Kes võiks mind informeerida? Mul on vaja majarahvast rohkem teada. Kes saaks mind valgustada?"
Pärast hetkelist mõtisklust haaras ta kübara (Poirot ei riskinud kunagi õhtusel ajal paljapäi välja minna) ja kiirustas oma toast välja, trepist alla. Ta kuulis kaugel mrs. Mastertoni diktaatorlikku madalahäälset haukumist. Lähemal tegi sir. George armunud häält.
"Küll sobib teile see jašmak (muhameedlannade näoloor). Soovin, et oleksite minu haaremis. Homme lasen teil tulevikku ennustada. Mida te räägite mulle, ah?"
Siis kostis kerge rüselus ja Sally Legge'i hääl ütles hingeldades: "George, ei tohi."
Poirot tõstis kulme ja libises lahtisest külguksest välja. Ta läks suure kiirusega mööda tagumist teed, sest tema instinkt ütles talle, et kuskil ühineb see peateega.
Manööver oli edukas ja ta jõudis, küll veidi ähkides, mrs. Folliat' kõrvale ning vabastas naise galantselt tema aiatöökorvist.
"Lubate, madame?"
"Oh, tänan, mr. Poirot, väga lahke teist. Kuid see ei ole raske."
"Lubage mul kanda see teie koju. Kas te elate lähedal?"
"Elan peavärava juures väravavahimajas. Sir George andis selle mulle lahkelt rendile."
Oma endise kodu väravavahimaja... Kuidas ta päriselt seda üle elab, huvitus Poirot. Naise meelerahu oli nii täielik, et Poirot ei leidnud mingit niiti tema tunnete äraarvamiseks. Ta muutis teemat, tähendades: "Leedi Stubbs on oma abikaasast palju noorem, kas pole?"
"Kakskümmend kolm aastat noorem."
"Välimuselt on ta väga veetlev."
Mrs. Folliat ütles vaikselt: "Hattie on hea armas laps."
See polnud vastus, mida Poirot oli oodanud. Mrs. Folliat jätkas: "Tunnen teda väga hästi. Ta oli lühikest aega minu hoole all."
"Ma ei teadnud seda."
"Kuidas te oleksite pidanudki teadma? See on omamoodi kurb lugu. Tema perekonnal olid suhkrurooistandused Lääne-Indias. Maavärisemisega põles nende maja maha ning tema vanemad, õed ja vennad said surma. Hattie oli Pariisis kloostrikoolis ja jäi äkki ühegi sugulaseta. Testamenditäitjad soovitasid, et Hattie astub seltskonda pärast seda, kui ta on mõnda aega välismaal viibinud. Nõustusin tema eest hoolt kandma." Mrs. Folliat lisas vaevalt naeratades: "Võin tarbe korral end kokku võtta, mul oli sidemeid - kuberner oli meie lähedane sõber."
"Loomulikult, madame, mõistan teid."
"See sobis mulle - mul oli just raske aeg. Abikaasa oli surnud enne sõja puhkemist. Vanem, mereväes viibinud poeg läks laevaga põhja, noorem, kes oli varem Keenias, sai Itaalias surma. See tähendas kolme surmajuhtumit ja maja tuli anda müügile. Tundsin end halvasti ja võimalus oma muret hajutada ning noorema eest hoolitseda tegi mulle head. Kiindusin Hattie'sse, seda enam, et varsti mõistsin - ütleme nii - tema võimetust iseenda eest hoolitseda.
Saage minust aru, mr. Poirot, Hattie ei ole vaimselt puudulik, vaid lihtsameelne, nagu maarahvas ütleb. Ta on kergesti petetav, kuulekas, täielikult soovitustele alluv. Mõtlesin ise, et õnneks polnud tal pennigi. Kui ta oleks olnud rikas pärijanna, oleks olnud palju raskem. Ta veetles mehi ja olles ise kergelt mõjutatav - tema järele tuli valvata. Pärast seda kui tema vanemate varandus oli üle vaadatud ja kindlaks tehtud, et istandus oli hävinenud ning võlgu oli rohkem kui vara, võisin olla vaid tänulik, et leidus selline mees nagu sir George Stubbs, kes armus Hattie'sse ja tahtis temaga abielluda."
"Võib-olla, jah, see oli väljapääs."
"Kuigi," ütles mrs. Folliat, "sir George on end ise üles töötanud ja - vaatame tõele näkku - täiesti vulgaarne, on ta peale selle, et tal on suur varandus, siiski lahke ja korralik. Pealegi ma ei usu, et ta ootaks naisest vaimset kaaslast. Hattie on kõik, mida ta soovib. Ta oskab riideid ja ehteid täiuslikult esile tõsta, on südamlik, lahke ja mehega täiesti õnnelik. Tunnistan, et see teeb mulle rõõmu, sest mina ju soovitasin Hattie'le ettepanek vastu võtta. Kui see oleks halvasti välja kukkunud," naise hääl lõi veidi vankuma, "oleksin süüdlaseks jäänud, sest mina käisin talle peale abielluda niipalju vanema mehega. Ma ju rääkisin, et Hattie on kergesti mõjutatav. Igaüks, kellega ta veidi aega on, võib valitseda tema üle."
"Mulle näib," ütles Poirot heakskiitvalt, "et te korraldasite tema jaoks kõige mõistlikuma partii. Ma pole romantiline nagu inglased. Et head abielu sobitada, on tarvis ka muud peale romantika."
Ta lisas: "Ja mis puutub Nasse House'i, siis see on väga ilus koht. Justkui teisest maailmast, nagu öeldakse."
"Sellest saadik kui Nasse' tuli müüa," ütles mrs. Folliat kerge värinaga hääles, "on mul heameel, et sir George selle ostis. Sõja ajal valdus rekvireeriti ja hiljem oleks müüdud ning muudetud võõrastemajaks või kooliks, toad oleksid ära rikutud ja osadeks jaotatud, nende ilu oleks hävitatud. Meie naabrid Fletcherid Hoodownist pidid oma valduse maha müüma ja see on nüüd noorte võõrastemaja. Noortel peab olema ajaveetmiseks koht ja õnneks oli Hoodowni hoone hilis-Viktooria-aegne, arhitektuuriliselt ilmetu, nii et ümberehitused suurt ei tähendanud. Kardan, et mitmedki noored kõnnivad üle meie territooriumi. See teeb sir George'i väga tigedaks. Tõsi, nad on trampinud haruldastel põõsastel, lühendades teed jõe äärde praamile."
Nad seisid nüüd peavärava juures. Väravavahimaja, väike valge ühekorruseline ehitis, mida piiras aed, asus teest pisut eemal.
Mrs. Folliat võttis korvi Poirot' käest tänusõnadega tagasi.
"Väravavahimaja on mulle alati meeldinud," ütles ta, vaadates hoonet kiindunult. "Merdle, kes oli kolmkümmend aastat vanemaednik, elas selles. Eelistan seda suurele majale, kuigi sir George on hooneid laiendanud ja moderniseerinud. Nii pidigi olema, nüüd on meil noor mees noore naisega vanemaednik - ja noored tarvitavad elektritriikraudu, moodsaid küpsetusahje, televiisorit ja kõike muud. Ajaga peab kaasas käima..." Naine ohkas. "Vanadest aegadest on siia vaevalt kedagi jäänud - kõik uued näod."
"Mul on heameel," ütles Poirot, "et vähemalt teil on varjupaik."
"Kas te tunnete neid Spenseri värsse? "Uni pärast mängu, sadam pärast tormimerd, vabadus pärast sõda, surm pärast elu annab rahuldust...""
Ta vaikis ja ütles siis hääletooni muutmata: "Maailm on väga kuri, mr. Poirot. Ja maailmas on kurje inimesi. Võib-olla teate seda niisama hästi kui minagi. Ma ei kõnele seda noorte inimeste kuuldes, sest see võib neid heidutada, kuid see on tõsi... Jah, maailm on väga kuri..."
Naine noogutas kergelt, pöördus ja läks majja. Poirot seisis paigal, vaadates suletud ust.

V

Uurimisajel läks Poirot läbi peavärava alla mööda järsku kurvilist rada, mis jõudis peatselt väikese paadisillani. Suurel keti otsas rippuval kellal oli kiri: "Helistada praami saamiseks." Silla äärde oli kinnitatud mitu paati. Keegi vett jooksvate silmadega vanamees, kes oli nõjatunud pollarile, tuli jalgu lohistades Poirot' poole.
"Kas vajate praami, sir?"
"Aitäh, ei. Tulin Nasse House'ist pisut jalutama."
"Ah te olete Nasse'ist? Töötasin seal poisikesepõlves - ja minu poeg on seal vanemaednik. Mina hoolitsesin paatide eest. Vana mõisahärra Folliat oli paatidest sisse võetud. Purjetas iga ilmaga, tõsijutt. Tema poeg ei hoolinud purjetamisest. Hobused, see oli kõik, mille eest ta hoolitses. Ja ilus raha läks nende peale. Hobused ja pudel - naine nägi temaga raskeid päevi. Olete näinud ehk - elab nüüd väravavahimajas."
"Jah, nüüdsama lahkusin temast."
"Ta on ju ka Folliat, teises sugulusjoones nõbu Tivertoni liini pidi. Aianduses suur asjatundja, kõik õitsevad põõsad on tema istutanud. Isegi siis, kui mõis sõja ajal üle võeti ja kaks noort härrat läksid sõtta, hoolitses ta põõsaste eest, ei lasknud rüüstata."
"See oli talle raske aeg, mõlemad pojad said surma."
"Ah, tal oli raske elu, see ta oli, enne ja pärast. Vaeva abikaasaga ja muret noorte härradega. Mitte mr. Henryga. Tema oli kena noor härra, läks vanaisasse - purjetamine tõmbas ning pärast muidugi merevägi. Aga mr. James tegi emale palju muret. Võlad ja naised, ja ta oli metsiku iseloomuga. Üks neist, kes kohe ei ole millegagi rahul. Aga sõda sobis talle - andis võimaluse. Ah! Palju on neid, kes rahu ajal millegagi ei sobi, aga sõjas surevad vapralt."
"Nüüd siis," ütles Poirot, "ei olegi rohkem Folliate Nasse'is."
Vanamehe jutujooks lakkas otsemaid.
"Nagu te ütlesite, sir."
Poirot vaatas vanameest uudishimulikult.
"Selle asemel on sir George Stubbs. Mida temast kohapeal mõeldakse?"
"Meie meelest," ütles vanamees, "on ta vägevasti rikas."
Ta hääl oli vaikne ja nagu lõbus.
"Ja tema naine?"
"Oh, ta on kaunis leedi Londonist, jah, seda ta on. Aias pole tast kasu, seda mitte. Räägitakse, et tal jääb siin vajaka."
Vanamees koputas tähendusrikkalt meelekohale.
"Mitte et ta poleks alati lahkelt rääkinud. Üle aasta on nad siin elanud. Ostsid mõisa ja muutsid kõik nagu uueks. Mäletan nagu eilset päeva, kui nad siia tulid. Saabusid õhtul, päev pärast suurt tormi, mida ma polnud enne näinud. Puud olid lookas maas, üks kukkus sõiduteele ja see tuli kiiresti tükkideks saagida, et auto saaks läbi sõita. Ja suur tamm kukkus ümber, tõmbas teisedki enda ümber kaasa, nii et seal oli suur segadus."
"Ah jaa, seal on praegu tempel."
Vanamees pöördus ümber ja sülitas põlastavalt.
"Templiks seda kutsutakse - uue aja lollus. Folliati ajal ei olnud mingit templit. Armuline proua mõtles selle välja. Ehitati mitte hiljem kui kolm nädalat pärast nende saabumist, ma ei kahtle, et ta rääkis sir George'le augu pähe. See paistab puude vahel päris kole, nagu paganausu tempel. Oleks parem ilus lehtla, värviliste klaasidega. Mul poleks midagi niisuguse vastu."
Poirot naeratas veidi.
"Londoni leedil," ütles ta, "on oma tujud. Kahju, et Folliatide aeg on möödas."
"Ärge uskuge seda, sir." Vanamees kihistas kuuldavalt. "Nasse'is on alati Folliatid."
"Kuid maja kuulub sir George Stubbsile."
"See võib olla - kuid Folliat on siin olemas. Ah! Folliatid on omamoodi ja kavalad!"
"Mida te sellega mõtlete?"
Vanamees heitis Poirot'le kavala kõrvalpilgu.
"Mrs. Folliat elab ju väravavahimajas, kas pole?" päris ta.
"Jah," ütles Poirot aeglaselt. "Mrs. Folliat elab väravavahimajas ja maailm on väga kuri ja kõik selle inimesed on väga kurjad."
Vanamees põrnitses teda.
"Ah," ütles ta. "Te olete vist midagi aru saanud."
Ta läks jalgu lohistades jälle ära.
"Kuid mida ma olen aru saanud?" küsis Poirot endalt ärritunult, kui ta pikkamisi mäest üles tagasi maja poole kõndis.

***

Hercule Poirot tegi piinlikult täpselt tualetti, määrides vurrudele lõhnavat pumatit ja keerates neid kaheks tapahimuliseks teravikuks. Ta astus peegli eest kaugemale ja oli rahul sellega, mida nägi.
Gongilöök kajas läbi maja ja ta läks trepist alla.
Lõpetanud kunstipärase etteaste - crescendo, forte, diminuendo, rallentando - pani ülemteener gonginuia konksu otsa. Tema tume melanhoolne nägu väljendas heameelt.
Poirot mõtles endamisi: "Väljapressimiskiri majapidajannalt - või on see ülemteener..." See ülemteener nägi välja sellisena, nagu sobiksid väljapressimiskirjad temaga hästi kokku. Poirot mõtiskles, kas mrs. Oliver võttis elust oma karakterid.
Miss Brewis sobimatus lillelises sifoonkleidis tuli läbi halli. Talle järele jõudnud, küsis Poirot: "Kas teil siin majapidajanna on?"
"Oh ei, mr. Poirot. Arvan, et tänapäeval nii täpset tööjaotust ei tehta, välja arvatud tõesti suured valdused. Mina olen ka majapidajanna - mõnikord rohkem majapidajanna kui sekretär."
Ta naer oli lühike ja hapu.
"Nii et teie olete majapidajanna?" Poirot silmitses teda mõtlikult.
Ta ei suutnud kujutleda miss Brewisit väljapressimiskirja kirjutamas. Anonüümkiri - see on teine asi. Ta oli näinud anonüümkirju, mida olid kirjutanud miss Brewisi sarnased naised, keda keegi ei kahtlustanud.
"Kuidas on teie ülemteenri nimi?" küsis ta.
"Henden." Miss Brewis näis veidi üllatunud.
Poirot kogus end ja seletas kiiresti: "Küsisin seepärast, et mul on tunne, nagu oleksin teda varem kusagil näinud."
"Väga võimalik," ütles miss Brewis. "Tundub, et keegi ei pea üht kohta kauem kui neli kuud. Nad peaksid olema teinud Inglismaa käepärastele kohtadele juba ringi peale. Pealegi pole nüüdisajal palju neid inimesi, kes võiksid endale lubada ülemteenrit või kokka."
Nad tulid võõrastetuppa, kus smokingis mõnevõrra ebaloomulik sir George pakkus šerrit. Terashallis siidis mrs. Oliver nägi välja kui vanaaegne lahinglaev, leedi Stubbsi sile must pea oli kummargil "Vogue'i" moodide kohal.
Alec ja Sally Legge ning Jim Warburton olid platsis.
"Meil on raske õhtu ees," hoiatas viimane. "Bridži täna ei tule. Kõik tööle. Meil on hulk teadaandeid trükkida, samuti ennustuste kaart. Mis nime ennustaja kannab? Madam Zuleika? Esmeralda? Või Mustlaskuninganna?"
"Midagi idamaist," ütles Sally. "Põllumajandusrajoonides ei sallita mustlasi. Zuleika kõlab hästi. Tõin oma värvikarbi kaasa, küllap Michael maalib kuulutusele vingerdava ussi lisaks."
"Siis enam Kleopatra kui Zuleika?"
Henden ilmus uksele.
"Lõuna on laual, armuline leedi."
Nad astusid söögituppa. Pikal laual olid küünlad. Ruum oli tulvil varje.
Warburton ja Alec Legge istusid majaperenaise kõrval. Poirot oli mrs. Oliveri ja miss Brewisi vahel. Viimane vestles elavalt järgmise päeva ettevalmistustest.
Mrs. Oliver oli mõtetes mujal ja vaevalt rääkis.
Kui ta lõpuks vaikuse katkestas, olid ta sõnad mõnevõrra üllatavad.
"Ärge endale minu pärast tüli tehke," ütles ta Poirot'le. "Tuletan meelde, kas ma olen midagi unustanud."
Sir George naeris südamest.
"Saatuslik viga või?" tähendas ta.
"Just nimelt," lausus mrs. Oliver. "Alati leidub üks. Vahel ei mõista seda enne kui raamat on trükis. Ja siis ahastad!" Ta nägu peegeldas seda tunnet. Naine ohkas. "Huvitav, et enamik inimesi ei märka seda kunagi. Ütlen endale: "Kokk oleks pidanud nägema, et kaks kotletti jäi söömata." Aga keegi teine ei mõtlegi sellele."
"Te võlute mind." Michael Weyman nõjatus lauale. "Teise kotleti mõistatus. Ärge seletage enam. Mõtlen vannis selle üle."
Mrs. Oliver naeratas talle hajameelselt ja langes tagasi mõtetesse.
Ka leedi Stubbs vaikis. Aegajalt ta haigutas. Warburton, Alec Legge ja miss Brewis kõnelesid üle tema.
Kui nad väljusid söögitoast, seisatus leedi Stubbs trepi juures.
"Lähen voodisse," kuulutas ta. "Olen väga unine."
"Oh, leedi Stubbs," hüüatas miss Brewis, "meil on nii palju tarvis teha. Arvestasime, et aitate meid."
"Jah, ma tean," ütles leedi Stubbs. "Kuid ma lähen voodisse."
Ta kõneles väikese lapse rahuldustundega.
Naine pööras pead, kui sir George astus söögitoast välja.
"Olen väsinud, George. Lähen voodisse. Sul ei ole midagi selle vastu?"
Sir George astus naise juurde ja patsutas talle armastavalt õlale.
"Mine ja maga oma kaunidusund, Hattie. Oled homme värske."
Ta suudles naist kergelt ja viimane läks trepist üles, lehvitades kätt ning hõigates: "Head ööd kõigile!"
Sir George naeratas talle järele. Miss Brewis tõmbas sügavalt hinge ja pöördus järsult ära.
"Lähme," ütles ta rõõmsameelselt, kuid mis kõlas võltsilt. "Meil on tööd teha."
Peatselt oli igaühel oma ülesanne. Et miss Brewis ei suutnud kõikjal korraga olla, ilmnes varsti kõrvalehiilijaid. Michael Weyman kaunistas plakati suurepärase verejanulise maoga ja sõnadega "Madame Zuleika ennustab tulevikku" - ja kadus vaikselt. Alec Legge tegi pisut ebamäärast koristustööd, läks siis välja ega ilmunud rohkem nähtavale. Naised nagu naised ikka töötasid energiliselt ja kohusetundlikult. Hercule Poirot järgnes oma võõrustaja eeskujule ja läks vara magama.

***

Järgmisel hommikul kell 9.30 tuli Poirot einele. Söök serveeriti sõjaeelsel kombel. Elektrisoojendajal oli terve nõude rodu. Sir George sõi ehtinglaslikku einet munapudrust, peekonist ja neerudest. Mrs. Oliveril ja miss Brewisil oli seesama tagasihoidlikumal kujul. Michael Weymani ees oli taldrikutäis singilõike. Ainult leedi Stubbs oli loobunud lihapottidest ja maitses õhukest röstitud saiaviilukat ning rüüpas musta kohvi. Ta kandis laia kahvaturoosat kübarat, mis jättis söögilaua taga veidra mulje.
Post oli just saabunud. Miss Brewisi ees oli tohutu kirjade virn, mida ta kiiresti sorteeris. Sir George'le adresseeritud kirjad märkusega "Isiklik" andis ta majaperemehele, teised avas ise ja pani sisu järgi virna.
Leedi Stubbsile oli kolm kirja. Kaks, mis olid kaubaarved, lükkas ta pärast avamist kõrvale. Avanud kolmanda kirja, hüüatas naine äkki ja selgelt: "Oh!"
Hüüe oli nii ehmunud, et kõik pead pöördusid tema poole.
"See on Etienne'ilt", ütles ta. "Minu onupojalt Etienne'ilt. Ta saabub jahtlaevaga."
"Las ma vaatan, Hattie." Sir George sirutas käe välja. Naine laskis kirja lauale langeda. Sir George lükkas paberi siledaks ja luges.
"Kes on Etienne de Sousa? Ütlesid, et onupoeg?"
"Arvan nii. Teist liini pidi onupoeg. Ma ei mäleta teda hästi... vaevaliselt. Ta oli..."
"Jah, mu kallis?"
Naine kehitas õlgu.
"See ei tähenda midagi. Kõik juhtus palju aega tagasi. Olin siis väike tüdruk."
"Muidugi ei mäleta sa teda hästi. Kuid me peame ta korralikult vastu võtma," ütles sir George südamlikult. "Kahju, et täna on aiapeo päev, kuid me kutsume ta lõunale. Võib-olla jääb ta paariks päevaks külla - näitame talle ümbruskonda?"
Sir George kõneles kui lahke mõisaomanik.
Leedi Stubbs ei öelnud sõnagi. Ta vaatas üksisilmi oma kohvitassi.
Einetajate kõnelus keerles aiapeo ümber. Ainult Poirot, kes vaatles saledat eksootilist kuju laua otsast, jäi vestlusest kõrvale. Ta arutas, mis naise meeles võis mõlkuda. Sel hetkel tõstis leedi Stubbs silmad ja heitis kiire pilgu üle laua Poirot' poole. See pilk oli nii terav ja kaalutlev, et Poirot jahmatas. Kui nende silmad kohtusid, lõikav ilme kadus - asemete tuli tühjus. Kuid seal oli olnud külm, kalkuleeriv, uuriv vaade...
Või oli ta seda ette kujutanud? Igatahes on vaimselt vähearenenud inimesed sageli kavalad, mis üllatab isegi nende häid tuttavaid.
Poirot arvates oli leedi Stubbs mõistatuslik isik. Teistel olid tema kohta täiesti vastukäivad arvamused. Miss Brewis oli maininud, et leedi Stubbs teab väga hästi, mida teeb. Kuid mrs. Oliver pidas teda kindlalt poole aruga naiseks ja mrs. Folliat, kes oli teda kaua ning lähedalt tundnud, kõneles temast kui mitte päris normaalsest inimesest, kes vajab hoolt ja järelevalvet.
Miss Brewisil oli võib-olla eelarvamusi. Ta ei sallinud leedi Stubbsi laiskuse ja ükskõiksuse pärast. Poirot mõtiskles, kas miss Brewis ei olnud sir George'i sekretär ka enne viimase abiellumist. Kui oli, tekitas uue käskijanna ilmumine kergesti vastumeelsust.
Poirot oleks mrs. Folliati ja mrs. Oliveri arvamusega kõigest südamest ühinenud - kuni tänase hommikuni. Aga kas ta siiski võis tugineda hetkmuljele?
Leedi Stubbs tõusis rutakalt laua tagant.
"Mul on peavalu," ütles ta. "Lähen oma tuppa ja heidan pikali."
Sir George hüppas muretsevalt püsti.
"Kallis tüdruk, sul ei ole ometi midagi viga?"
"Vaid peavalu."
"Õhtupoolikuks saad muidugi terveks?"
"Vist küll."
"Võtke aspiriini, leedi Stubbs," ütles miss Brewis kärmelt. "Kas teil on seda või toon ma teile?"
"Mul on."
Naine läks ukse poole. Minnes pillas ta taskuräti, mida oli sõrmede vahel mudinud. Poirot astus vaikselt ligi ja tõstis rätiku märkamatult üles.
Sir George'i, kes oli abikaasale järgnemas, peatas miss Brewis.
"Kuidas jääb õhtupoolikul autode parkimisega, sir George? Annan Mitchellile juhiseid. Kas te arvate, et parim paik on?..."
Lahkunud toast, ei kuulnud Poirot rohkem.
Ta jõudis majaperenaisele trepil järele.
"Madame, te pillasite."
Ta ulatas kummardades taskurätiku.
Naine võttis selle hooletult vastu.
"Kas tõesti? Tänan teid."
"Olen õnnetu, madame, et te kannatate. Iseäranis, kui teie onupoeg saabub."
Naine vastas kiiresti, peaaegu ägedalt.
"Ma ei taha Etienne'i näha. Ta ei meeldi mulle. Ta on halb. Ta oli alati halb. Kardun teda. Ta teeb halbu tegusid."
Söögitoa uks avanes ja sir George astus läbi halli trepi juurde.
"Kallis Hattie, las ma tulen ju katan su kinni."
Nad läksid koos trepist üles, mehe käsi õrnalt ümber naise, mehe nägu muretsev ja mõttes.
Poirot vaatas neile järele, pöördudes põrkas kokku miss Brewisiga, kes kiiresti kirjad haaras.
"Leedi Stubbsi peavalu..." alustas Poirot.
"Ei mingit peavalu," ütles miss Brewis pahuralt ja kadus oma tööruumi, lüües ukse enda järel kinni.
Poirot ohkas ja läks eesukse kaudu terrassile. Mrs. Masterton oli just saabunud väikese autoga ja juhatas nüüd teejoomise telgi ülespanekut, andes sügaval rinnahäälel korraldusi. Ta pöördus Poirot'd tervitama.
"Missugused tülikad asjad," tähendas ta. "Ja kõik pannakse valesse paika. Ei, Rogers! Rohkem vasakule - vasakule - mitte paremale! Mida te ilmast arvate, mr. Poirot? Minu meelest kahtlane. Vihm rikuks küll kõik ara. Ometi oli tänavu ilus suvi. Kus on sir George? Tahan temaga autode parkimisest kõnelda."
"Tema abikaasal on peavalu ja ta läks teda voodisse panema."
"Küllap see naine on õhtupoolikuks terve," ütles mrs. Masterson kindlalt. "Talle ju meeldivad avalikud peod. Teeb kohutava tualeti ja on selle üle õnnelik kui laps. Lubage mulle sealt kimp vaiu. Tahan golfiplatsi märkida."
Teenistusse hõivatud, töötas Poirot mrs. Mastertoni juhatusel usinalt kui hea õpipoiss. Naine võttis vaevaks temaga töö vaheaegadel kõnelda.
"Kena, et Nasse'is jälle elu on. Kartsime kõik, et sellest tehakse hotell. Teate ju, kuidas see tänapäeval käib; sõidetakse maa läbi ja kaetakse koht koha järel siltidega "Võõrastemaja" või "Erahotell". Kõik need on majad, kus olen tüdrukuna elanud või tantsupidudel käinud. Väga kurb. Jah, mul on Nasse'i ja vaese Amy Folliati pärast heameel. Tal on raske elu olnud, kuid ta pole kunagi kurtnud. Sir George on Nasse'iga imet teinud, kuid mitte labastanud. Ei tea, kas see on Amy Folliati mõju või on tal endal hea maitse. Tal on siiski küllalt hea maitse. Üllatav temasuguse mehe puhul."
"Nagu ma aru saan, ei kuulu ta maa-aadli sekka?" küsis Poirot ettevaatlikult.
"Ta ei ole tõeliselt sir George. Kuid me ei reeda tema saladust. Rikastel inimestel võivad olla väikesed veidrused, eks ole? Imelik, kuid hoolimata oma päritolust leiab George Stubbs igal pool head vastuvõttu. Ta ei ole tänapäevane, vaid selge üheksateistkümnenda sajandi maahärra tüüp. Ütleksin, et temas on aadli verd. Isa härrasmees, ema baaridaam, on minu arvamus."
Mrs. Masterton katkestas jutu, et hüüda aednikku.
"Mitte rododendronite kõrvale. Paremale peab veeremängu jaoks ruumi jätkuma. Paremale - mitte vasakule!"
Ta jätkas: "Kentsakas, kuidas neil on raske eraldada paremat vasakust. Miss Brewis on tubli naine. Kuigi ta vaest Hattie't ei salli. Vaatab teda vahel, nagu tahaks tappa. Paljud head sekretärid on oma peremehesse armunud. Ja mida te Jim Warburtonist arvate? Rumal, kuidas ta end visalt kapteniks nimetab? Ta ei ole olnud sõjaväes ega jalagagi Saksamaale sattunud. Peab leppima inimestega nagu nad on ja ta on kõva töötegija - kuid milleski äratab kahtlust. Ah! Leggeid tulevad."
Sally Legge, pükstes ja kollases džempris, ütles rõõmsalt: "Tulime teile appi."
"Siin on küllalt teha," kõmistas mrs. Masterton. "Las ma vaatan..."
Kasutades tema tähelepanematust, Poirot põgenes. Kui ta keeras ümber maja nurga eesterrassile, sattus ta väikese draama pealtnägijaks.
Kaks lühikestes pükstes ja kirevates pluusides noort naist olid tulnud metsast ja seisid nüüd ebakindlalt maja poole vaadates. Ühes neist arvas Poirot ära tundvat itaallanna, keda oli eelmine päev sõidutanud. Leedi Stubbsi magamistoa aknast kummardus välja sir George ja kõneles raevukalt.
"Te käite üle võõra valduse," hüüdis ta.
"Palun?" küsis rohelise pearätiga noor naine.
"Te ei pääse siit läbi. Eraomand."
Teine noor naine, kellel oli sügavsinine pearätt, ütles rõõmsalt: "Palun? Nassecombe'i paadisadam..." Ta hääldas nime hoolikalt. "Kas seda teed?"
"Te käite üle võõra maa," möirgas sir George.
"Palun?"
"Läbikäiku ei ole! Peate tagasi minema. TAGASI! Sedasama teed, mida mööda tulite."
Võõrad vaatasid, kui sir George kätega vehkis. Siis rääkisid nad omavahel kiiresti võõrkeeles. Lõpuks küsis sinise räti kandja kahtlevalt: "Tagasi? Võõrastemajja?"
"Just nimelt. Ja minge mööda maanteed - maanteed - sealt ringi."
Nad taandusid vastumeelselt. Sir George pühkis higi ja vaatas alla Poirot'le.
"Niisugune sekeldus raiskab aega," ütles ta. "Esialgu tulid läbikäijad ülemise värava kaudu. Panin selle lukku. Nüüd tulevad nad läbi metsa ja üle tara. Arvavad, et pääsevad niiviisi kergesti jõe äärde ja paadisadamasse. Muidugi jõuavad kiiremini. Kuid neil pole õigust niisugust teed kasutada. Ja kõik on välismaalased, kes ei saa aru, mida räägid, ning vadistavad vastu hollandi või mõnes muus keeles."
"Nendest oli üks sakslanna ja teine itaallanna. Ma vist nägin viimast eile, kui jaamast tulime."
"Kõiksugu keeli nad räägivad... Jah, Hattie? Mida sa ütlesid?" Sir George tõmbus tagasi tuppa.
Poirot pöördus ringi ja leidis mrs. Oliveri ning ühe umbes neljateistkümneaastase hea kujuga tütarlapse oma selja tagant.
"See on Marlene," ütles mrs. Oliver.
Marlene kinnitas tutvustust hääleka nohinaga. Poirot kummardus viisakalt.
"Temast tuleb ohver," ütles mrs. Oliver.
Marlene kihistas.
"Minust saab kohutav laip," ütles ta. "Kuid verd minult ei leita." Ta hääl väljendas pettumust.
"Ei leita?"
"Ei. Nööriga kägistatud, see on kõik. Mulle meeldiks olla pussitatud - ja et punase värvi joad voolaksid."
"Kapten Warburton arvas, et see oleks liiga realistlik," ütles mrs. Oliver.
"Mõrva juures peaks olema veri," sõnas Marlene tusaselt. Ta vaatas Poirot'd ahne uudishimuga. "Kas te olete palju mõrvu näinud. Nii mrs. Oliver ütles."
"Üht või kaht," lausus Poirot tagasihoidlikult.
Ta nägi hirmuga, et mrs. Oliver kavatses neist lahkuda.
"Kas ka seksimaniakke?" küsis Marlene aplalt.
"Muidugi mitte."
"Mulle meeldivad seksimaniakid," ütles Marlene naudinguga. "See tähendab, neist lugeda."
"Teile ei meeldiks nendega kohtuda."
"Oh, ma ei tea. Vaat mida! Minu meelest meil on seksimaniakk siin ümbruses. Vanaisa nägi kord metsas laipa. Ta kohkus ja jooksis ära, aga kui ta tagasi läks, oli laip kadunud. See oli naise surnukeha. Kuid vanaisa on juhmakas ja keegi ei kuula, mida ta räägib."
Poirot'l õnnestus põgeneda; teinud ringi ümber maja, peitus ta oma magamistuppa. Ta tundis, et vajab puhkust.

VI

Lantš peeti kiiresti ja vaid - külma lauaga. Kell 2.30 pidi väiksemat sorti filmitäht aiapeo avama. Ilm, mis pahaendeliselt vihma oli kuulutanud, hakkas paranema. Kella kolmeks oli pidu täies hoos. Inimesi oli hulganisti sissepääsu juures poolt krooni maksmas ja autod palistasid pikas reas sõidutee üht serva. Üliõpilased noorte võõrastemajast tulid tervete seltskondadena, kõneldes valjusti võõrkeeli. Mrs. Mastertoni ennustuse kohaselt oli leedi Stubbs voodist tõusnud just enne poolt kolme. Ta kandis alpikannivärvi kleiti ja hiiglaslikku kuli stiilis musta õlgkübarat ning hulgaliselt teemante.
Miss Brewis pomises pilkavalt: "Mõtleb vist, et need on Ascoti võiduajamised!"
Kuid Poirot tervitas leedi Stubbsi tõsiselt.
"Teil on kaunis tualett, madame."
"Kas pole," ütles Hattie õnnelikult. "Kandsin seda ka Ascotis."
Teisejärguline filmitäht saabus ja Hattie läks teda tervitama.
Poirot eemaldus tagaplaanile. Ta jalutas trööstitult ringi - kõik paistis minevat korda. Peeti kookospähkli viskamise katseid, mida juhatas parimas tujus sir George, mängiti veeremängu. Mitmetelt müügilaudadelt pakuti puu- ja juurvilja, keedist ja kooke. Loositi välja kooke, puuviljakorve, isegi põrsas.
Kohal oli juba suur hulk rahvast ning lapsed alustasid esinemist. Poirot ei näinud mrs. Oliveri, kuid leedi Stubbsi alpikanniroosa kleit välgatas rahva hulgas, kui ta aeglaselt siia-sinna liikus. Tähelepanu keskpunktis oli mrs. Folliat, kelle välimus oli tundmatuseni muutunud - ta kandis hortensiasinist siidkleiti ja nägusat halli kübarat. Mrs. Folliat avas mitmeid toiminguid, tervitas saabujaid ja juhatas inimesi üritustele.
Poirot peatus tema juures ja kuulas veidi kõnelust.
"Amy, mu kallis, kuidas käsi käib?"
"Oh, Pamela, kui kena, et te Edwardiga tulite. Tiverton on ju kaugel."
"Ilm on teie poolt. Mäletate sõjaeelset aastat? Vihmavalang algas kell neli. Rikkus kogu peo."
"Kuid sel aastal on olnud kaunis suvi. Dorothy, kui kaua pole ma sind näinud!"
"Tundsime, et peame tulema ning Nasse'i tema hiilguses nägema. Näen, et olete kukerpuud jõe kaldal maha võtnud."
"Jah, niiviisi paistavad hortensiad paremini välja."
"Kui ilusad nad on. Milline sina! Kuid, mu kallis, te olete teinud imet möödunud aastal. Nasse on jälle kord iseendaks saamas."
Mrs. Folliat pöördus tervitama tagasihoidlikumat külalist.
"Mrs. Knapper, olen rõõmus teid nähes. Kas see on Lucy? Kuidas ta on kasvanud!"
"Ta lõpetab tuleval aastal kooli. Mul on heameel, et te nii terve välja näete."
"Tunnen end hästi, tänan teid. Kohtume hiljem teejoomistelgis, mrs. Knapper. Olen seal abiks."
Vanem mees, arvatavasti mr. Knapper, ütles häbelikult: "Tore, et olete Nasse'is tagasi, proua. Tuletab meelde vanu aegu."
Mrs. Folliati vastuse summutas kahe naise ning ühe suure lihava mehe ilmumine.
"Amy, kallis, kuidas aeg on läinud. Siin on kõik suurepärane! Räägi, mida sa roosiaiaga oled teinud. Muriel rääkis, et sa oled seda uute floribundroosidega täiendanud."
Lihav mees segas vahele: "Kus on Marylin Gale?..."
"Reggie igatseb teda kohata. Ta nägi näitleja viimast filmi."
"On see tema, suure kübaraga? Minu sõna, too on üles löödud."
"Ära ole rumal, kallis. See on Hattie Stubbs. Amy, sa ei peaks teda laskma ringi käia nagu mannekeeni."
"Amy?" Veel üks tuttav nõudis tähelepanu. "See on Roger, Edwardi poeg. Mu kallis, kui kena, et olete Nasse'is tagasi."
Poirot eemaldus aeglaselt ja maksis hajameelselt šillingi loosipileti eest, mis jättis võimaluse võita põrsa.
Ta kuulis selja taga veel kord vaikselt: "Kui kena, et te tulite." Ta arutas, kas mrs. Folliat ise taipas, et ta oli täielikult sisse elanud võõrustaja rolli, või tegi ta seda ebateadlikult. Naine oli sel õhtupoolikul tõepoolest Nasse House'i perenaine.
Poirot seisatas telgi ees, mis kandis kirja "Madam Zuleika ennustab tulevikku 2 šillingi ja 6 penni eest". Just oli hakatud teed pakkuma ja ennustaja juurde enam järjekorda polnud. Poirot kummardus, astus telki ja maksis hea meelega pool krooni võimaluse eest toolile vajuda ning valutavaid jalgu puhata.
Madam Zuleka kandis musta voogavat riietust, kuldset säravat salli peas ja loori alumise näopoole ümber, mis summutas pisut tema sõnu. Kuldne amulettidega käevõru helises, kui
naine võttis Poirot' käe ja hakkas kiiresti lugema sõnu rahaõnnest, edust kellegi brüneti kaunitari juures ning uskumatust õnnetusest pääsemisest.
"Kõik on meeldiv, millest kõnelete, madam Legge. Soovin vaid, et see täide läheks."
"Oh!" ütles Sally. "Te siis tundsite mu ära?"
"Mul oli küllalt informatsiooni; mrs. Oliver jutustas, et teie pidite tegelikult ohvrit mängima, kuid teid näpati ennustamise peale."
"Oleksin tahtnud küll ohver olla," ütles Sally. "Palju rahulikum. Kõik on Jim Warburtoni süü. Kell on alles neli? Soovin teed. Mul on kella neljast poole viieni vaba aeg."
"Kümne minuti pärast saab," ütles Poirot, vaadates oma vanamoodsat suurt kella. "Kas ma toon teile teetassi siia?"
"Ei, ei. Tahan vaheaega. Telgis on umbne. Kas väljas ootab veel palju rahvast?"
"Ei. Arvan, et nad on tee järjekorras."
"Hästi."
Poirot lahkus telgist; silmapilkselt peatas teda keegi kindlameelne naine, laskis maksta kuus penni ning osta koogi.
Õnnemängu leti taga valitses tüse emalik naine, kes veenis Poirot'd õnne proovima. Oma tusaks võitis viimane otsemaid suure nuku. Häbelikult sellega edasi jalutades kohtas ta Michael Weymani, kes seisis süngelt teeotsal, mis viis paadisadamasse.
"Lõbustate end, mr. Poirot" ütles ta pilkava grimassiga.
Poirot vaatas oma auhinda.
"Kohutav, eks ole?" ütles ta kurvalt.
Väike laps nende lähedal purskas äkki nutma. Poirot kummardus kiiresti ja torkas nuku lapse kätte.
"Voila, see on sinule."
Pisarad lakkasid sedamaid.
"Violet, härra on ju lahke? Ütle nüüd..."
"Laste maskeraadiriietus," hüüdis kapten Warbuton läbi ruupori. "Esimene klass - kolmest viieni. Seiske paigale, palun."
Poirot kõndis maja poole ja põrkas kokku noormehega, kes oli kookospähkli heiteks taganenud. Noormees kortsutas tigedalt kulmu ning Poirot vabandas. Mehaaniliselt laskis ta pilgu üle noormehe kirju särgi. Ta tundis selles ära sir Georgi kirjeldatud kilpkonnadega särgi. Üle riide roomasid iga liiki maa­ ja merekilpkonnad ning mereelukad.
Poirot pilgutas silmi, sel hetkel astus tema juurde Hollandi tütarlaps, keda ta oli eelmine päev autosse võtnud.
"Nii et te tulite aiapeole," ütles Poirot. "Ja teie sõbratar?"
"Oo jaa, tema ka on täna siin. Pole teda veel näinud, kuid me lahkume koos bussiga, mis läheb kell viis viisteist. Sõidame Torquaysse, sealt lähen teise bussiga Plymouthi. Nii on mugav."
See seletas Poirot'le fakti, miks tüdruk higistas seljakoti raskuse all.
Ta ütles: "Nägin teie sõbratari täna hommikul."
"Oh jaa, sakslanna Elsa oli koos temaga ja ta rääkis mulle, et nad tahtsid läbi metsa jõe äärde ja paadisadamasse pääseda. Kuid tolle maja omanik oli väga tige ning sundis tagasi pöörduma."
Vaadates sinna, kus sir George kookospähkli viskeid juhtis, lisas ta: "Kuid nüüd, õhtupoolikul on ta väga lahke."
Poirot kaalutles, kas seletada, et on vahe noorte naiste vahel, kui nad üle võõra valduse kõnnivad või kui nad kaks šillingit ja kuus penni maksavad, mis annab neile õiguse Nasse House'is vabalt ringi käia. Kuid kapten Warburton ja tema ruupor kummutasid selle soovi. Kaptenil oli palav ja ta oli tüdinenud.
"Kas te olete leedi Stubbsi näinud, Poirot? Kas keegi on leedi Stubbsi näinud? Ta peaks maskikostüümide hindamist juhtima, kuid ma ei leia teda kuskilt."
"Nägin teda, oodake pisut - pool tundi tagasi. Kuid pärast seda lasksin tulevikku ennustada."
"Neetud naine," ütles Warburton vihaselt. "Kuhu ta on küll kadunud? Lapsed ootavad ja me peame plaani järgi tegema."
Ta vaatas ringi.
"Kus on Amanda Brewis?"
Ka miss Brewis ei hakanud silma.
"See on tõepoolest halvasti," ütles Warburton. "Et pidu juhtida, peab ühiselt toimima. Kus võib Hattie olla? Võib-olla läks ta majja."
Ta astus pikkade sammudega ära.
Poirot keeras lühemat teed pidi nööriga eraldatud muruplatsile, kus suures telgis jagati teed. Kuid telgi juures oli pikk järjekord ning ta loobus lähemale minemast.
Ta vaatles moekaupade letti, kus otsustaval vanemal daamil peaaegu õnnestus talle plastmassist kraekarp maha müüa, lõpuks tegi ringi ümber poeplatsi, et vaadelda askeldusi ohutust kaugusest.
Ta arutas, kus võiks olla mrs. Oliver.
Sammud selja taga sundisid teda pead pöörama. Keegi noormees tuli paadisilla poolt mööda jalgrada; see oli tumedavereline purjesportlase riietuses noormees. Ta peatus, nagu oleks silme ees avanevast pildist segi paisatud.
Siis kõnetas ta kõhklevalt Poirot'd.
"Vabandage mind. Kas see on sir George Stubbsi maja?"
"Seda küll." Poirot peatus ja ütles siis õnne peale: "Te olete vist leedi Stubbsi nõbu?"
"Olen Etienne de Sousa..."
"Minu nimi on Hercule Poirot."
Nad kummardusid teineteisele. Poirot seletas ära aiapeo loo. Kui ta oli lõpetanud, tuli sir George üle muruplatsi nende poole.
"De Sousa? Rõõm teid näha. Hattie sai täna hommikul teie kirja. Kus teie jaht on?"
"See on Helmmouthis ankrus. Tulin paadiga mööda jõge üles kuni paadisadamani."
"Peame Hattie üles leidma. Ta on kuskil... Loodetavasti sööte täna õhtul meiega koos?"
"Olete väga lahke."
"Kas me võime teile öömaja pakkuda?"
"See on teist samuti väga lahke, kuid ma ööbin jahil. Nii on parem."
"Kas te jääte siia kauaks?"
"Kaheks või kolmeks päevaks, võib-olla. Oleneb asjaoludest." De Sousa kehitas õlgu.
"Hattiel on hea meel, ma usun," ütles sir George viisakalt. "Kus ta on? Ma pole teda tükk aega näinud."
Ta vaatas hämmeldunult ringi.
"Ta peaks laste maskikostüüme hindama. Ma ei mõista. Vabandage mind hetkeks. Küsin miss Brewisilt."
Ta ruttas ära. De Sousa vaatas talle järele. Poirot vaatas De Sousat.
"Kas sellest on palju aega tagasi, kui te viimati oma nõbu nägite?"
Teine kehitas õlgu.
"Pole teda näinud sellest saadik, kui ta oli viieteistkümneaastane. Varsti pärast seda saadeti ta välismaale - Prantsusmaale kloostrikooli. Lapsena jättis ta tulevase kaunitari mulje."
Mees vaatas küsivalt Poirot'le.
"Ta on ilus naine," ütles Poirot.
"Ja too oli tema abikaasa? Säärast kutsutakse "toredaks poisiks", kuid tal on vist vähe lihvi? Siiski, Hattie'l olekski pisut raske leida kohast abikaasat."
Poirot' näol püsis viisakalt küsiv ilme. Teine naeratas.
"Oh ei, see ei ole saladus. Viieteistkümneselt oli Hattie vaimselt vähearenenud. Nõdramõistuslik, öeldakse vist selle kohta? Ta on ikka samasugune?"
"Näib, et jah," ütles Poirot ettevaatlikult.
De Sousa kehitas õlgu.
"Olgu pealegi! Kes nõuakski naistelt, et nad peaksid olema intelligentsed? See pole tarvilik."
Sir George tuli vihast turtsudes tagasi. Temaga koos oli miss Brewis, kes kõneles hingetult: "Mul ei ole aimugi, kus ta on, sir George. Nägin teda viimati ennustaja telgi juures. Kuid see oli vähemalt kakskümmend minutit või pool tundi tagasi. Majas teda ei ole."
"Kas ei ole nii," küsis Poirot, "et ta läks vaatama, kuidas mrs. Oliveri mõrvajaht kulgeb?"
Sir George'i nägu selgines.
"Võib-olla küll. Vaadake, ma ei saa siit lahkuda, ka Amandal on käed tööd täis. Äkki on teil võimalik ringi vaadata, Poirot? Te marsruuti ju tunnete."
Aga Poirot ei tundnud marsruuti. Miss Brewis andis talle kannatlikult seletust. Siis võttis naine De Sousa enda hoolde ja Poirot lahkus, pomisedes endamisi nagu nõiasõnu: "Tenniseväljak, kameeliaaed, tempel, ülemine aed, paadimaja..."
Möödudes kookospähkli visetest, vaatas ta muigega, kuidas sir George pakkus pimestavalt naeratades puupalle noorele itaallannale, keda ta hommikul oli minema ajanud ja kes oli mehe meelemuutusest äärmiselt hämmastunud.
Poirot jätkas teed tenniseväljakule. Kuid seal ei olnud kedagi peale vanema, sõjaväelase välimusega härra, kes magas aiapingil, kübar silmil. Poirot läks tuldud teed tagasi majani ning pöördus siis alla kameeliaaeda.
Kameeliaaias leidis Poirot mrs. Oliveri, riietunud purpursesse hiilgusse, aiapingil mõtisklemas. Naine kutsus Poirot' käeviipega istuma enda kõrvale.
"Siin on alles teine uurimisniit," sisistas ta. "Arvan, et tegin mängu liiga raske. Kedagi pole veel tulnud."
Sel hetkel astus aeda noormees lühikestes pükstes, silmatorkava kõrisõlmega. Rahuldushüüdega ruttas ta aianurka puu juurde, järgmine hüüe teadustas, et ta on ühe saladusevõtme leidnud. Istujatest möödudes ei saanud ta jätta oma rahulolu ainult endale.
"Paljud inimesed ei tunne korgipuud," ütles ta usalduslikult. "Esimene saladusevõti oli teravmeelne foto, kuid ma taipasin, mis see on - tennisereketi võrk. Siis olid tühi mürgipudel ja kork. Enamik läheb pudeli järele jälgi ajama - mina arvasin, et see on sissevedamine. Korgipuud on õrnad, haruldased selles maailmajaos. Olen huvitatud haruldastest puudest ja põõsastest. Ja kuhu nüüd minna?"
Ta vaatas kulmu kortsutades sissekandeid oma märkmikus.
"Kirjutasin järgmise uurimisniidi üles, kuid see ei ole arusaadav." Ta vaatas istujaid kahtlevalt: "Kas te võistlete?"
"Oh ei," ütles mrs. Oliver. "Me... vaatame pealt."
"Olgu peale... "Kaunis naine alandus narruseni." Ma olen seda kuskil kuulnud."
"See on tuntud tsitaat," ütles Poirot.
"See (sõnademäng: folly - narrus, meeletus; Folly - pillavalt uhke maja, tempel) võib olla ka ehitis," ütles mrs. Oliver abivalmilt. "Valge... sammastega," lisas ta.
"Vaat kus mõte! Palju tänu. Räägitakse, et mrs. Ariadne Oliver on ka ise siin. Sooviksin tema autogrammi. Kas te pole teda näinud?"
"Ei," vastas mrs. Oliver kindlalt.
"Tore oleks teda kohata. Kirjutab häid lugusid." Noormees alandas häält: "Kuid ta purjutavat rängalt."
Ta kiirustas minema ja mrs. Oliver ütles nördinult: "Tõepoolest! Milline ebaõiglus, kui ma joon vaid limonaadi!"
"Ja kas te ei talitanud ebaõiglaselt, juhatades noormehe järgmise niidini?"
"Arvestades, et ta on ainus, kes on jõudnud nii kaugele, arvasin, et teda tuleb julgustada."
"Kuid te poleks andnud talle oma autogrammi."
"See on teine asi," sõnas mrs. Oliver. "Ššš! Keegi tuleb."
Kuid need ei olnud mängijad, vaid kaks naist, kes, sissepääsu eest maksnud, olid otsustanud kogu mõisa siis ka põhjalikult üle vaadata.
"Arvasid, et neil on mõnedki ilusad lillepeenrad," ütles üks teisele. "Kuid ei ole muud kui puud ja puud. Sellist mina küll aiaks ei kutsu."
Mrs. Oliver müksas Poirot'd ja nad hiilisid vaikselt minema.
"Kas võib juhtuda," küsis mrs. Oliver segaselt, "et keegi ei leia ohvrit üles?"
"Kannatust, madame, ja julgust," ütles Poirot. "Õhtuni on veel palju aega."
"See on tõsi," lausus mrs. Oliver elavnedes. "Pärast poolt viit saab poole hinnaga sisse, nii et palju inimesi võib veel koguneda. Lähme vaatame, kuidas Marlene'i tuju on. Ma ei usalda tüdrukut päriselt. Tal ei ole vastutustunnet. Ma ei imesta, kui ta on vaikselt jalga lasknud, et teed jooma minna. Teate ju, et keegi ei taha teeaega mööda lasta."
Nad läksid edasi mööda metsarada ning Poirot kommenteeris mõisa ümbrust.
"Leian, et siin võib segi minna," ütles ta. "Nii palju teeradu ja kunagi ei tea, kuhu nad viivad. Ja puud, igal pool puud."
"Kõnelete nagu too torisev naine, kellest just lahkusime."
Nad möödusid templist ja astusid mööda käänulist jalgrada jõe äärde. Paadimaja kontuurid tulid eespool nähtavale.
Poirot märkis, et oleks piinlik, kui mõni mängija satub juhuslikult paadimajja ning leiab ohvri.
"Midagi otsetee sarnast? Mõtlesin sellele. Seepärast on viimane asitõend võti. Ilma selleta ei saa ust avada. See on sneppervõti. Seestpoolt aga saab võtmetagi lahti."
Väike järsk kallak viis paadimaja ukseni, paadimaja oli ehitatud jõe kaldale, allpool olid sadamasild ning paatide hoiukoht. Mrs. Oliver võttis oma purpurse kleidi voltide vahelt taskust võtme ning avas ukse.
"Tulime sind lohutama, Marlene," ütles ta sisse astudes rõõmsameelselt.
Ta tundis kergeid südametunnistuspiinu, et oli Marlene'i alusetult kohusetundetuks pidanud, sest tüdruk mängis suurepäraselt ohvrit, lamades kunstipärases poosis põrandal akna juures.
Marlene ei vastanud. Ta lamas liikumatult. Tuul, mis kergelt puhus avatud aknasse, liigutas laual olevate koomiksite lehti.
"Kõik on korras," ütles mrs. Oliver kannatamatult. "Need oleme vaid mina ja mr. Poirot. Keegi mängijatest pole veel nii kaugele jõudnud."
Poirot süngestus. Ta lükkas mrs. Oliveri kergelt kõrvale, läks ning kummardus tüdruku kohale. Summutatud hüüe tuli tal üle huulte. Ta vaatas üles mrs. Oliverile.
"Nii..." ütles ta. "See, mida te kartsite, on juhtunud."
"Te ei arva..." Mrs. Oliveri silmad läksid õudusest pärani. Ta kobas korvtooli järele ning istus. "Te ei saa öelda... Ta pole ometi surnud?"
Poirot noogutas.
"Oh, jaa," ütles ta. "Tüdruk on surnud... Kuigi mitte väga kaua."
"Aga kuidas?..."
Poirot tõstis kireva rätiku serva, mis tüdrukul peas oli, nii et mrs. Oliver võis näha pesunööri.
"Just nagu minu väljamõeldud mõrvas," ütles mrs. Oliver ebakindlalt. "Kuid kes? Ja miks?"
"See ongi küsimus," ütles Poirot.
Ta loobus lisamast, et need küsimused olid ka mängu sisse võetud.
Ja vastused ei saanud olla mängu laadis, sest mõrvatud polnud mitte aatomifüüsiku esimene jugoslaavlannast naine, vaid neljateistkümneaastane külatüdruk Marlene Tucker, kellel, nagu oli teada, polnud maailmas ühtki vaenlast.

VII

Kriminaalinspektor Bland istus kabinetis laua taga. Sir George oli ta vastu võtnud, temaga koos paadimajja läinud ja nüüd majja tagasi tulnud. Paadimajas oli tegevuses fotograaf, sõrmejälgede eksperdid ja arst olid just saabunud.
"See tuba sobib teile?" küsis sir George.
"Väga kena, tänan teid, sir."
"Mida ma pean aiapeoga tegema, ütlema neile ja lõpetama, või kuidas?"
Inspektor Bland mõtles hetke.
"Kuidas te siiani käitusite, sir George?" küsis ta.
"Ei öelnud midagi. Ümberringi arvatakse, et see oli õnnetus. Ei midagi rohkem. Ma ei usu, et keegi kahtlustab... ee... mõrva."
"Siis jätke asjad nii nagu nad on," otsustas Bland. "Uudised levivad isegi küllalt kiiresti," lisas ta küüniliselt. Ta mõtles jälle hetke, enne kui küsis: "Kui palju inimesi teie meelest siin koos on?"
"Paarsada, julgen arvata." vastas sir George, "kogu aeg tuleb lisa. Rahvast on tulnud küllalt kaugeltki. Pidu läks täie hooga. Neetud õnnetus."
Inspektor Bland järeldas õigesti, et see oli mõrv, mitte peo edu, millele sir George vihjas.
"Paarsada," mõtiskles ta. "Ja igaüks neist võis seda teha."
Ta ohkas.
"Täbar lugu," ütles sir George kaastundlikult. "Kuid ma ei näe mõrva põhjust. Kogu lugu on fantastiline; kes võiks sellise tüdruku tappa."
"Kas te saate mulle temast kõnelda? Ta oli kohalik, nagu ma aru saan?"
"Jah. Tema perekond elab ühes jõeäärsetest majadest. Isa töötab kuskil farmis - Patersoni omas vist." Sir George lisas: "Tema ema on siin, peol. Miss Brewis - minu sekretär, tema võib sellest paremini rääkida kui mina - kutsus naise kõrvale, viis ta kuskile ning pakkus teed."
"Hea küll," ütles inspektor nõusolevalt. "Mul ei ole, sir George, kõik asjaolud veel täiesti selged. Mida tüdruk paadimajas tegi? Sain aru, et siin käib mingi mõrva- või aardejaht."
Sir George noogutas.
"Jah. Arvasime kõik, et see on tore mõte. Praegu enam nii ei tundu. Miss Brewis suudab teile nähtavasti paremini kui mina kõik selgitada. Saadan ta teie juurde, jah? Kui teil esialgu rohkem küsida ei ole."
"Praegu mitte, sir George. Võib-olla hiljem soovin teilt rohkem teada. Tahaksin näha mõnda inimest. Peale teie veel leedi Stubbsi ja neid, kes laiba avastasid. Üks neist on vist romaanikirjanik, kes mõrvajahi korraldas."
"Täpselt nii. Mrs. Oliver. Mrs. Ariadne Oliver."
Inspektori kulmud kerkisid.
"Ah tema!" ütles ta. "Bestsellerite autor. Olen terve hulga tema raamatuid lugenud."
"Ta on praegu veidi närviline," ütles sir George, "see on ka arusaadav. Kas ütlen talle, et soovile teda? Ma ei tea, kus mu naine on. Ta tundub täielikult haihtunud olevat. Kahe- või kolmesaja inimese hulgas kuskil ta on - ega tal teile palju rääkida ole. Pean silmas tüdrukut ja temasse puutuvat. Keda te soovite esmalt näha?"
"Võib-olla teie sekretäri miss Brewisit ja pärast seda tüdruku ema."
Sir George noogutas ja lahkus toast.
Kohalik politseikonstaabel Robert Hoskins avas talle ukse ja sulges tema järel. Siis tegi ta märkuse, mis pidi sir George'i sõnadele kommentaariks olema.
"Leedi Stubbs jätab veidi soovida," ütles ta, "siin." Ta koputas otsaesisele. "Seepärast sir George ütleski, et naisest pole eriti kasu."
"Kas ta abiellus kohaliku tüdrukuga?"
"Ei. Võõramaalannaga. Mõned ütlevad, et ta on värviline, kuid minu arust see nii pole."
Bland noogutas. Ta oli hetke vait, liigutades pliiatsit enese ees paberil. Siis esitas ta küsimuse, mis senisest jutust kõrvale kaldus.
"Kes seda tegi, Hoskins?" küsis ta.
Kui keegi midagi toimunu kohta arvata oskas, siis pidi see olema konstaabel Hoskins. Nii mõtles Bland. Hoskins oli uudishimulik mees, keda huvitas kõik. Tema keelepeksjast naine, sisse võetud mehe positsioonist, varustas teda hulgaliselt kohalike inimeste eraellu puutuva informatsiooniga.
"Seda tegi võõras, on minu arvamus. See ei saa olla keegi ümbruskonnast. Tuckerid on ju teada. Kena korralik perekond. Neid on kokku üheksa. Kaks vanemat tüdrukut on abielus, üks poiss mereväes, teine teenib aega, üks tüdruk on Torquays juuksuri juures ametis. Kolm nooremat on kodus, kaks poissi ja tüdruk." Ta peatus järele mõeldes. "Keegi neist pole eriti terane, aga mrs. Tucker hoiab kodu korras ning puhta. Tema ise on üheteistkümnest lapsest noorim. Tema vana isa elab koos nendega."
Bland võttis informatsiooni vaikides vastu. See sisaldas Tuckeri perekonna sotsiaalse positsiooni.
"Seepärast ma ütlesingi, et seda tegi võõras," jätkas Hoskins. "Üks neist, kes peatub Hoodownis noorte võõrastemajas."
Inspektor Bland ohkas, kui ta mõtles, et see kõik ei ole nii lihtne. Konstaabel Hoskinsil on kerge süüdistada "võõraid". Uks avanes ja arst astus sisse.
"Vaatasin üle," märkis ta. "Kas nad viivad ta nüüd ära?"
"Seersant Cottrill hoolitseb selle eest," ütles Bland. "Doktor, mida te avastasite?"
"See on nii lihtne kui veel võimalik," ütles arst. "Ei midagi keerulist. Kägistatud pesunööriga. Miski ei olnud kergem kui see. Ei mingit võitlust enne kägistamist. Ütleksin, et tüdruk ei teadnud, mis juhtub, kui kõik oli läbi."
"Vägivalla tunnuseid?"
"Ei. Mitte mingeid vägivalla, vägistamise või muid kallaletungi märke."
"Siis seksuaalkuritegu ei ole?"
"Ütleksin, et ei." Arst lisas: "Ta ei olnud eriti veetlev tüdruk."
"Kas talle meeldisid poisid?"
Bland küsis seda konstaabel Hoskinsilt.
"Ma ei ütleks, et need tema poole vaatasid," ütles konstaabel Hoskins, "kuigi talle oleks meeldinud, et nad oleksid vaadanud"
"Võib-olla," nõustus Bland. Talle tuli meelde koomiksite kuhi paadimajas ja kriipseldused raamatute servadel: "Johnny käib Kate'iga", "Georie Porgie suudleb matkajaid metsas". Ta mõtles, et neis kriipseldustes oli soovide hõngu. Kuigi kokkuvõttes oli ebausutav, et Marlene Tuckneri surmal oli pistmist seksuaalkuriteoga. Kuid ei või iial teada... Alati leidus kriminaalseid tüüpe, mehi, kes tapsid lusti pärast, kes valisid ohvriks alaealisi. Üks neist võis sel hooajal siinkandis viibida. Bland peaaegu uskus, et nii peab olema - vastasel korral ei näeks ta üldse selle mõttetu roima põhjusi. Siiski, mõtles ta, oleme alles alguses. Parem kuulata, mida inimestel on öelda.
"Mis kell saabus surm?" küsis ta.
Arst vaatas seinakella ja siis oma uuri.
"Praegu on pool kuus," ütles ta. "Ütleme, et vaatasin ta üle kell 5.20, ta oli surnud umbes tund aega. See on umbkaudu öeldud. Surm saabus kella nelja ja 4.20 vahel. Enamat saame teada pärast lahangut." Ta lisas: "Täieliku ettekande saate tavalisel ajal. Lähen nüüd. Mul on veel patsiente külastada."
Ta lahkus toast ja inspektor Bland palus Hoskinsit miss Brewis sisse kutsuda. Ta tuju tõusis veidi, kui miss Brewis sisse astus. Ta tundis, et kõnelus saab olema tõhus. Ta saab oma küsimustele selgeid vastuseid, ei raiska aega ega kuule rumalusi.
"Mrs. Tucker on minu toas," ütles miss Brewis istet võttes. "Teadustasin talle ettevaatlikult selle kurva sõnumi ning kallasin teed. Ta on omadega muidugi väga segi. Ta tahtis surnut näha, kuid ma ütlesin, et parem, kui ta seda ei teeks. Mr. Tucker saab kell 6 töölt lahti ja tuleb siia naise juurde. Käskisin inimestel teda oodata ja siis ta siia tuua. Nooremad lapsed on veel peol, neil peetakse silm peal."
"Suurepärane," ütles inspektor Bland heakskiitvalt. "Arvan, et enne kui mrs. Tuckeriga kõnelda, kuulan, mida teil ja leedi Stubbsil oleks öelda."
"Ma ei tea, kus leedi Stubbs viibib," ütles miss Brewis jäiselt. "Kujutlen, et ta tüdines peost ja läks kuhugi hulkuma, kuid minu meelest ei oska tema rohkem sellest loost kõnelda kui mina. Mida te täpselt teada tahate?"
"Kõigepealt tahaksin teada mõrvajahi üksikasju ja seda, kuidas Marlene Tucker mängu võeti."
"See on lihtne."
Miss Brewis seletas lühidalt ja selgelt mõrvajahi ideed kui aiapeo parimat lõbustust, seda, et mrs. Oliver kui tuntud kirjanik kutsuti mängu ette valmistama, ja kirjeldas üldjoontes mängu sisu.
"Alguses," seletas miss Brewis, "pidi mrs. Alec Legge ohvrit mängima."
"Mrs. Alec Legge?" küsitles inspektor.
"Tema ja mr. Legge üürisid Lawderi talu, roosa hoone Mill Creekist allpool. Nad tulid siia kuu aega tagasi. Kavatsevad siin elada kaks või kolm kuud.
"Mõistan. Ja te ütlesite, et mrs. Legge pidi tegelikult ohvrina esinema? Miks tehti muutus?"
"Ühel õhtul ennustas mrs. Legge meile kõigile tulevikku ja tegi seda nii hästi, et otsustati aiapeol ennustaja telk üles lüüa. Mrs. Legge pidi riietuma idamaiselt ning madam Zuleikana poole krooni eest tulevikku ennustama. See ei ole vist keelatud, inspektor? Seda on vist pidudel ikka tehtud?"
Inspektor Bland naeratas veidi.
"Ennustamist ja õnnemängu ei tule alati liiga tõsiselt võtta, miss Brewis," ütles ta.
"Nii, mrs. Legge oli nõus neid aitama ja ohvriks tuli siis keegi teine valida. Kohalikud võõrastejuhid abistasid meid peo ettevalmistamisel ja keegi vist tegi ettepaneku, et mõni ümbruskonna tüdruk saab osaga hakkama."
"Ja kes nimelt tegi niisuguse ettepaneku, miss Brewis?"
"Ma ei tea täpselt... See oli vist mrs. Masterton, parlamendisaadiku abikaasa. Ei, võib-olla oli see kapten Warburton. Ma ei ole kindel... Kuid igatahes niisugune ettepanek tehti."
"Oli mingi põhjus just selle tüdruku valimiseks?"
"E-ei, minu meelest mitte. Tema vanemad on mõisarentnikud ja tema ema mrs. Tucker aitas vahetevahel köögis. Ma ei tea täpselt, miks me just tema kasuks otsustasime. Ehk tuli tema nimi kõige enne pähe. Küsisime temalt ja ta paistis olevat õnnelik, et saab mängust osa võtta."
"Ta lihtsalt tahtis osa võtta."
"Oh jaa, ta oli vist küll meelitatud. Ta oli väga lapsik," jätkas miss Brewis. "Ta poleks suutnud mingit osa mängida. Kuid see oli väga lihtne, ta tundis, et on sellega teistest enam ja oli selle üle rõõmus."
"Mida ta täpselt tegema pidi?"
"Ta pidi jääma paadimajja. Kuuldes kedagi liginemas, pidi heitma põrandale, nööri kaela panema ja teesklema surnut." Miss Brewisi hääletoon oli jahe ning asjalik. Fakt, et tüdruk, kes pidi teesklema surnut, leiti tõesti surnult, ei liigutanud teda sel hetkel.
"Tüdrukule küllalt tüütu ajaviide, sel ajal kui ta oleks võinud peol olla," tähendas inspektor Bland.
"Veidi küll," ütles miss Brewis, "kuid kõike ei saa ju korraga. Ja Marlene'ile meeldis ohvri mängimise idee. Ta tundis end tähtsana. Tal oli ajaviitmiseks kaasas suur hulk raamatuid."
"Ja süüa muidugi ka?" küsis inspektor. "Märkasin seal kandikut taldriku ja klaasiga."
"Oh jaa, tal oli taldrikutäis kooke ja vaarikajooki. Ma ise viisin talle söögi."
Bland vaatas teravalt üles.
"Teie viisite? Millal?"
"Õhtupooliku keskpaiku."
"Mis ajal täpselt? Kas te suudate meelde tuletada?"
Miss Brewis mõtles hetke järele.
"Oodake pisut. Laste maskikostüümid olid üle vaadatud, siis oli väike viivitus - leedi Stubbs oli kuhugi kadunud, aga mrs. Folliat astus tema asemele, nii et kõik läks korda... Jah, see pidi olema, olen peaaegu kindel - umbes viis minutit pärast nelja, kui ma koogid ja joogi võtsin."
"Ja te viisite need ise temale paadimajja? Mis kell te sinna jõudsite?"
"Paadimajja jõuab vaevalt viie minutiga - arvan, et umbes veerand viis."
"Ja veerand viis oli Marlene Tucker elu ning tervise juures?"
"Aga muidugi," ütles miss Brewis, "ja väga huvitatud sellest, kuidas mõrvajaht kulgeb. Ma vist ei osanud talle seletada. Mul oli peol tegemist, kuid teadsin, et palju inimesi oli mõrvajahti alustanud. Minu meejest kakskümmend või kolmkümmend. Võib-olla ka tublisti rohkem."
"Kuidas te Marlene'i leidsite, kui te paadimajja astusite?"
"Ma just kõnelesin teile."
"Ei, ei - ma ei mõtle seda. Kas ta lamas põrandal surnut teeseldes, kui te ukse avasite?"
"Oh, ei," ütles miss Brewis, "sest ma hüüdsin enne. Ta avas ukse ja ma panin kandiku lauale."
"Veerand viis," ütles Bland üles kirjutades, "oli Marlene Tucker elus ja terve. Mõistate muidugi, miss Brewis, et see on väga tähtis punkt. Kas te olete kellaajas kindel?"
"Täpselt ei saa olla, sest sel momendil ma kella ei vaadanud; kuid ma vaatasin kella veidi varem, nii et aeg on peaaegu õige." Äkki taibates inspektori sõnu, lisas ta: "Kas te tahate öelda, et varsti pärast..."
"See pidi olema varsti pärast teie käiku, miss Brewis."
"Oh, taevas," hüüdis miss Brewis.
"Nii, miss Brewis, kas te teel paadimajja ja tagasi kohtasite või nägite kedagi paadimaja lähedal?"
Miss Brewis mõtles.
"Ei," ütles ta, "ma ei kohanud kedagi. Oleksin võinud muidugi näha, sest täna on mõis kõigi jaoks avatud. Kuid inimesed suundusid enamasti muruväljakule ja külgmiste etenduspaikade poole. Neile meeldib kõndida mööda köögiviljaaedu ja kasvuhooneid, kuid nad ei jaluta metsas. Inimesed hoiavad niisugustel pidudel kokku, eks ole, inspektor?"
Inspektor ütles, et võib-olla küll.
"Kuigi," ütles miss Brewis äkki midagi meenutades, "minu meelest oli keegi templis."
"Templis?"
"Jah. See on väike valge ehitis. Valmis aasta või paar tagasi. See asub teerajast paremal, kui alla paadimajja minna. Keegi oli seal. Arvan, et kurameeriv paar. Kuulsin naeru ja siis ütles keegi: "Tasa!""
"Te ei tea, kes see paar võiks olla?"
"Pole aimugi. Teelt ei näe templi esipoolt. Küljed ja tagumine osa on suletud."
Inspektor mõtles hetke või paar, kuid tema meelest ei olnud paaril - kes nad ka olid - tähtsust. Parem küll, kui saaks teada, kes nad on, sest nemad omakorda võiksid olla märganud kedagi paadimajja minemas või sealt tulemas.
"Ja teerajal polnud kedagi rohkem? Mitte kedagi?" nõudis ta.
"Näen, kuhu te sihite," ütles miss Brewis.
"Võin kinnitada, et ei kohanud kedagi. Aga kui teel oligi keegi, kes ei tahtnud, et teda näen, siis on ju kõige kergem asi maailmas peituda rododendronipõõsaste taha. Mõlemal pool teed on põõsad. Kui teel oli kedagi, kel sinna asja ei olnud, võis ta hetkega silmist kaduda."
Inspektor muutis teemat.
"Kas te teate tüdruku kohta midagi, mis meid võiks abistada?" küsis ta.
"Ma ei tea temast midagi," ütles miss Brewis. "Ei mäleta, et oleksin temaga enne seda pidu kõnelnudki. Ta on üks neid tüdrukuid, keda olen näinud - tunnen vaid välimuse järgi, kuid see on ka kõik."
"Ja te ei tea temast midagi - mitte midagi, millest oleks kasu?"
"Ma ei tea tema mõrvamise põhjust," ütles miss Brewis. "Mulle tundub võimatuna, et niisugune asi võis juhtuda. Võin ainult arvata, et mõni tasakaalutu olend soovis mänguohvri tõeliseks muuta. Kuid isegi see kõlab rumalana."
Bland ohkas.
"Hea küll," ütles. "Nüüd ma tahaksin tüdruku ema näha."

VIII

Mrs. Tucker oli kõhn blond kitsa näoga ja terava ninaga naine. Ta silmad olid nutust punased, kuid ta valitses end ning oli valmis vastama inspektori küsimustele.
"Ei saa olla õige, et niisugune asi võis juhtuda," ütles naine. "Sellistest asjadest kirjutatakse ajalehes, aga meie Marlene'iga..."
"Mul on väga, väga kahju," ütles inspektor tasakesi. "Kui te suudate mõelda, kas oli kedagi, kel oleks põhjust tüdrukule häda teha?"
"Mõtlesin juba selle üle," ütles mrs. Tucker äkilise nuuksatusega. "Mõtlesin ja mõtlesin, aga ei jõudnud kuskile. Koolis oli õpetajal Marlene'iga ütlemist küll, hiljem ka kaklusi tüdrukute või poistega, aga mitte midagi tõsist. Keegi ei olnud temaga tõeliselt kuri ega teinud talle halba."
"Ta ei kõnelnud teile kunagi, et keegi oleks talle vaenlane?"
"Marlene rääkis rumalusi palju, aga mitte midagi sellist. Ikka värvidest ja soengutest, mida ta kõik enda peal proovida oleks tahtnud. Teate ju, millised tüdrukud on. Ta oli liiga noor, et huuli värvida ja ennast ilustada, rääkis seda isa ja rääkisin mina. Aga kui ta raha sai, ikka värvis end. Ostis huulepulki ja lõhnaõlisid ning peitis ära."
Bland noogutas. Jutus ei olnud midagi, mis oleks teda aidanud. Küllalt rumal murdeealine tüdruk, pea täis filminäitlejaid ning ilusa elu lumma - Marlene'i sarnaseid leidus sadu.
"Mida ta isa küll ütleb, ei tea," ütles mrs. Tucker. "Ta peab iga minut siia jõudma, loodab, et lõbustab end."
Naine murdus ja hakkas nuuksuma.
"Kui te küsite minult," ütles ta, "siis see on üks neist koledaist välismaalastest võõrastemajas. Iial ei tea, kus nendega vastamisi satud. Kannavad särke, mida pole enne näinud. Nendele on joonistatud tüdrukud bikiinides, nagu neid kutsutakse. Päevitavad siin ja seal, ja siis pole neil üldse särke seljas - see kõik viib hädadele. Seda ma ütlen!"
Konstaabel Hoskins saatis nutva mrs. Tuckeri toast välja. Bland mõtiskles, et kohalikule rahvale oli mugav ja võib-olla kauaoodatud omistada iga traagiline sündmus tundmatutele välismaalastele.
"Tal on terav keel," ütles Hoskins tagasi tulles. "Nääkleb mehe kallal ja riidleb oma vana isaga. Kardan, et on ka tüdrukule teravusi öelnud ja tunneb end nüüd halvasti. Ega tüdrukud kuulagi, mida emad neile räägivad. Nagu hane selga vesi."
Inspektor Bland katkestas konstaabli filosoofia ning palus mrs. Oliver sisse kutsuda.
Inspektor oli mrs. Oliveri nähes veidi kohkunud. Ta polnud oodanud kedagi nii kogukat, purpurset ja rahutut.
"Tunnen end kohutavalt," ütles mrs. Oliver, vajudes inspektori ees olevasse tooli nagu tumepunane tarretis. "KOHUTAVALT", lisas ta.
Inspektor häälitses ebaselgelt ja mrs. Oliver jätkas: "See on ju minu mõrv. Mina tegin seda!"
Jahmatades arvas inspektor Bland hetke, et mrs. Oliver süüdistab end kuriteos.
"Miks ma ometi tahtsin, et aatomifüüsiku jugoslaavlannast naine peab olema ohver, ei suuda kujutleda," ütles mrs. Oliver, tõmmates käega raevukalt üle oma keerulise soengu, misjärel ta nägi välja nagu oleks veidi purjus.
"Kui rumal minust. See oleks võinud olla teine aednik, ja see poleks pooltki nii palju tähendanud, sest enamik mehi oskab enda eest seista. Mehed saavad surma ja keegi ei pane tähelegi, ma mõtlen keegi peale nende naiste ning kallimate."
Selles punktis tõusid inspektoril vääritud kahtlused mrs. Oliveri vastu. Neid soodustas kerge konjakilõhn, mis inspektori poole voogas. Teel majja oli Hercule Poirot andnud naisele kindlal käel seda kui mõjuvaimat vahendit šoki vastu.
"Ma pole hull ega purjus," ütles mrs. Oliver, aimates inspektori mõtteid, "aga küllap olete teie mehega, kes arvab mind purjutavat kõvasti ja räägib seda ka teistele, ühel nõul."
"Millise mehega?" nõudis inspektor, kelle mõtted liikusid teise aedniku ootamatust draamasse sissetoomisest tundmatule mehele.
"Tedretähnide ja Yorkshire'i murrakuga," lausus mrs. Oliver. "Kuid nagu ma juba ütlesin, pole ma purjus ega hull. Olen vaid rööpast väljas. Täiesti SEGI," kordas ta.
"Olen kindel, madam, et see pidi olema teile väga piinav," ütles inspektor.
"Kohutav on see," ütles mrs. Oliver, "et teda meelitas võimalus olla seksuaalmaniaki ohver, ja kas ta nüüd polegi?"
"Seksuaalmaniakist ei saa juttugi olla," ütles inspektor.
"Tõepoolest?" küsis mrs. Oliver. "Jumal tänatud. Aga kui see polnud seksuaalmaniakk, miks tüdruk ometi tapeti, inspektor?"
"Lootsin," ütles inspektor, "et te aitate mind."
Kahtlemata, mõtles ta, oli mrs. Oliver puudutanud tähtsat punkti. Miks oli tarvis Marlene'i mõrvata?
"Ma ei saa teid aidata," ütles mrs. Oliver. "Ma ei suuda kujutleda, kes võis seda teha. Muidugi võin kujutleda - kujutleda võin kõike! See on minu häda. Võin juhtumeid iga hetk ette kujutada. Võin need isegi usutavaks muuta, kuigi nendes pole raasugi tõtt. Tüdruku võis kägistada keegi, kellele meeldib tütarlapsi tappa - kuid see on liiga kerge versioon. Ja milline kokkusattumus, et just selline mees meie peole juhtus. Ja kuidas ta teadis, et Marlene oli paadimajas? Või kuulis tüdruk kellegi armusaladusi või nägi ta pealt kellegi laiba matmist või tundis ära kellegi, kes soovis tundmatuks jääda - või jõudis sõja ajal peidetud varanduse jälile? Või oli mees heitnud mootorpaadist kellegi jõkke ja tüdruk nägi seda paadimaja aknast - või oli tüdruk leidnud kuskilt tähtsa teate, salakirjas, teadmata mis see on?"
"Palun jätke!" Inspektor tõstis käe. Ta pea käis ringi.
Mrs. Oliver peatus kuulekalt. Selge, et ta oli võimeline jätkama veel mõnda aega, kuigi inspektori meelest olid ammendatud kõik versioonid. Erinevate võimaluste pikast reast jäi talle meelde üks fraas.
"Mida te pidasite silmas, öeldes "mees mootorpaadil"? Kas te mõtlesite välja?"
"Keegi ütles mulle, et ta saabus mootorpaadiga. Ei mäleta, kes," vastas naine. "Siis, kui me hommikusöögist kõnelesime," lisas ta.
"Palun." Inspektori toon polnud paluv. Tal polnud varem aimugi, millised võivad olla detektiivlugude autorid. Ta teadis, et mrs. Oliver oli kirjutanud üle neljakümne raamatu. Nüüd hämmastas teda, et naine polnud kirjutanud sada neljakümmend. Ta pahvatas otsustavalt: "Mida tähendab lugu mehest, kes tuli mootorpaadiga hommikusöögi ajal?"
"Ta ei tulnud mootorpaadiga hommikueine ajal," ütles mrs. Oliver. "See oli jaht. Ma ei väljendanud end täpselt. See oli kiri."
"Mis see lõpuks oli?" nõudis Bland. "Jaht või kiri?"
"See oli kiri leedi Stubbsile," vastas mrs. Oliver. "Nõbult, kel on jaht. Ja leedi oli hirmunud," lõpetas mrs. Oliver.
"Hirmunud? Millest?"
"Kartis vist nõbu," ütles mrs. Oliver. "Seda märkas igaüks. Nõbu kohutas teda ja leedi ei soovinud, et ta saabub, arvan, et seepärast ta peidabki end nüüd."
"Peidab?" küsis inspektor.
"Teda ei leita ju kusagilt," ütles mrs. Oliver. "Kõik on teda otsinud. Ja ma usun, et ta peidab end, kartes oma nõbu ning soovimata teda kohata."
"Kes too mees on?" nõudis inspektor.
"Küsige parem mr. Poirot'lt," ütles mrs. Oliver. "Tema kõneles mehega, mitte mina. Tema nimi on Estaban, ei - see oli minu loos. De Sousa on ta nimi, Etienne de Sousa."
Kuid teine nimi oli äratanud inspektori tähelepanu.
"Keda te nimetasite?" küsis ta. "Mr. Poirot?"
"Jah. Hercule Poirot. Ta oli koos minuga, kui me laiba leidsime."
"Hercule Poirot... Hämmastav. Kas tõesti seesama? Belglane, väike mees pikkade vuntsidega?"
"Kohutavalt pikkade vuntsidega," nõustus mrs. Oliver. "Jah. Kas te tunnete teda?"
"Sellest on palju aastaid tagasi, kui ma teda kohtasin. Olin sel ajal noor seersant."
"See oli mõrva uurimisel?"
"Jah. Mida teeb ta siin?"
"Ta pidi auhindu jagama," ütles mrs. Oliver.
Enne vastamist kõhkles naine hetke, kuid inspektor et märganud seda.
"Ja ta oli koos teiega, kui te laiba avastasite," ütles Bland. "Hm, tahaksin heameelega kõnelda temaga."
"Kas ma ütlen talle?" Mrs. Oliver kohendas lootusrikkalt oma purpurkleidi volte.
"Rohkem ei ole teil lisada, madam? Te ei saa meid enam aidata?"
"Vist mitte," ütles mrs. Oliver. "Ma ei tea midagi. Nagu ma juba ütlesin, võin ma põhjusi kujutleda..."
Inspektor katkestas teda. Tal ei olnud soovi kuulata rohkem mrs. Oliveri kujuteldavaid lahendusi. Need olid loo liiga segaseks teinud.
"Tänan teid väga, madam," ütles ta kärmelt. Kui te kutsuksite mr. Poirot' minu juurde, oleksin väga tänulik."
Mrs. Oliver lahkus toast. Konstaabel Hoskins päris huviga: "Kes on Poirot, sir?"
"Teie meelest on ta vist küll naljakas," ütles inspektor. "Nagu prantslase paroodia estraadilaval, kuid tegelikult on ta belglane. Aga hoolimata veidrustest jätkub tal mõistust. Ta peab olema praegu küllalt eakas."
"Mida arvata De Sousast?" küsis konstaabel. "Kas selles peitub midagi, sir?"
Inspektor Bland ei kuulnud küsimust. Teda vaevas fakt, mida oli kuulnud küll juba mitu korda, kuid mis alles nüüd esiplaanile kerkis.
Kõigepealt sir George, pahandatud ja ärevil: "Mu naine on kadunud. Ei suuda arvata, kuhu ta on saanud." Siis miss Brevis põlastavalt: "Leedi Stubbsi ei leitud. Ta tüdines peost." Ja nüüd mrs. Oliver oma teooriaga, et leedi Stubbs peidab end.
"Ah? Mida?" küsis ta hajameelselt.
Konstaabel Hoskins köhis kurgu puhtaks.
"Küsisin teilt, sir, kas te arvate, et mõrvalool on tegemist De Sousaga - ükskõik kes ta on."
Konstaabel Hoskinsil oli selgesti heameel, kui loosse sekkub konkreetne võõramaalane, mitte tundmatu mass. Kuid inspektor Blandi mõte liikus teise kanti.
"Mul on tarvis kõnelda leedi Stubbsiga," ütles ta järsult. "Kutsuge ta siia. Kui teda kuskil pole, otsige."
Hoskins näis olevat veidi segaduses, kuid ta lahkus kuulekalt. Uksel ta peatus ja taganes veidi, et Hercule Poirot'd sisse lasta. Enne ukse sulgemist vaatas ta huvitatult üle õla tagasi.
"Te vist ei mäleta mind, mr. Poirot," ütles Bland tõustes ja kätt välja sirutades.
"Aga kindlasti," ütles Poirot. "Te olete - lubage ma mõtlen hetke. Te olete noor seersant -, jah, seersant Bland, keda kohtasin neliteist, ei - viisteist aastat tagasi."
"Täpselt nii. Milline mälu!"
"Hoopiski mitte. Kui teie mäletate mind, miks ei peaks mina teid mäletama?"
Oleks raske, mõtles Bland, unustada Hercule Poirot'd; ära tunda aitab mitte ainult viisakus.
"Niisiis olete te siin, mr. Poirot," ütles ta. "Jälle mõrvaotsinguil kaasa aitamas."
"Teil on õigus," ütles Poirot, "mind kutsuti abiks."
"Kutsuti abiks?" Bland oli hämmelduses. Poirot ütles kiiresti: "See tähendab, et mind kutsuti siia mõrvajahi auhindu üle andma."
"Nii mrs. Oliver kõneleski."
"Ta ei rääkinud midagi muud?" küsis Poirot näiliselt hooletult. Ta ihaldas teada, kas mrs. Oliver oli maininud tõelisi motiive, millega ta oli sundinud Poirot'd Devoni-reisi ette võtma.
"Midagi muud? Ta muud ei teinudki kui kõneles. Tüdruku tapmise võimalikest ja võimatutest motiividest. Mu pea hakkas ringi käima. Oo! Milline kujutlusvõime!"
"Ta teenib oma kujutlusvõimega elatist, mon ami," ütles Poirot kuivalt.
"Ta nimetas meest nimega De Sousa - kas ta mõtles selle välja?"
"Ei, see on kaalukas fakt."
"Juttu oli kirjast hommikueine ajal, jahist ning paadiga mööda jõge saabumisest. Ei taibanud sellest midagi."
Poirot hakkas seletama. Ta jutustas stseenist hommikusöögi ajal, kirjast, leedi Stubbsi peavalust.
"Mrs. Oliver ütles, et leedi Slubbs oli hirmunud. Kas kas ka teie arvate, et ta kartis?"
"Sellise mulje ta jättis."
"Kardab, oma nõbu? Miks?"
Poirot kehitas õlgu.
"Pole aimugi. Kõik, mida ta rääkis, oli, et nõbu on halb. Ta on, te mõistate, pisut lihtsameelne."
"Jah, see olevat ümbruskonnas teada. Ta ei öelnud, miks kardab De Sousat?"
"Ei."
"Kuid te arvate, et ta hirm oli ehtne?"
"Kui mitte, siis on ta väga osav näitleja," ütles Poirot kuivalt.
"Mul tekivad veidrad mõtted selle loo kohta," sõnas Bland. Ta tõusis ning kõndis rahutult edasi-tagasi. "Usun, et kõik on selle neetud naise süü."
"Mrs. Oliveri süü?"
"Jah. Ta torkas mulle hulga melodramaatilisi mõtteid pähe."
"Ja te arvate, et need on õiged?"
"Mitte kõik muidugi, aga üks või kaks neist polegi nii lootusetud nagu nad paistavad. Kõik oleneb..." Ta jutu katkestas konstaabli sissetulek.
"Ei suuda leedit leida, sir," ütles viimane. "Teda pole kuskil."
"Tean seda juba," lausus Bland ärritunult. "Ütlesin teile, et ta tuleb leida."
"Seersant Farell ja konstaabel Lorimer otsivad mõisa läbi, sir," ütles Hoskins. "Majas teda pole," lisas politseinik.
"Küsige piletikontrollilt värava juures, kas naine pole väljunud. Jalgsi või autoga."
"Jah, sir."
"Ja uurige, kus ning millal naist viimati nähti," hüüdis Bland talle järele.
"Vaat, kuhu teie mõtted viivad," ütles Poirot.
"Need ei vii veel kuhugi," sõnas Bland, "kuid ma sain teada, et leedi, kes peab olema mõisas, pole seal! Ja ma tahan teada, miks teda pole. Rääkige, mida te veel teate tollest De Sousast."
Poirot kirjeldas kohtumist noormehega, kes oli sadamasillalt tulnud.
"Ta on võib-olla veel peol," ütles ta. "Kas ma ütlen sir George'ile, et soovite noormeest näha?"
"Mitte praegu," lausus Bland. "Tahaksin enne pisut rohkem teada saada. Millal teie nägite leedi Stubbsi viimati?"
Poirot mõtles. Ta leidis, et raske on täpselt meenutada. Ta tuletas meelde naise saledat, musta kumera kübaraga figuuri vilksatamas muruplatsil, kõnelemas inimestega, hõljumas siin ja seal, end juhuslikult kuulmas naise omapärast naeru, paljudest teistest häältest nii erinevat.
"Mõtlen," ütles Poirot kahtlevalt, "et see pidi olema mitte palju enne nelja."
"Kus ja kellega ta siis oli?"
"Ta oli maja juures rühma inimeste keskel."
"Kas ta oli seal, kui De Sousa saabus?"
"Ei mäleta. Vist mitte, vähemalt ma ei näinud teda. Sir George ütles De Sousale oma naise kuskil ümbruskonnas olevat. Mäletan, et ta oli üllatunud, kui naine laste maskikostüüme polnud hindamas, nagu ta pidi olema."
"Mis kell De Sousa saabus?"
"See pidi olema pool viis. Kella ma ei vaadanud, nii et täpselt ei saa öelda."
"Ja leedi Stubbs kadus enne tema saabumist."
"Näib nii."
"Võib-olla jooksis ta ära, soovimata kohata nõbu," arvas inspektor.
"Võib-olla," nõustus Poirot.
"Ta ei jõudnud kaugele minna," ütles Bland. "Loodetavasti leiame ta kergesti ja kui leiame..." Ta katkestas.
"Aga kui mitte?" Poirot küsis seda uudishimulikul toonil.
"See on rumalus," ütles inspektor jõuliselt. "Miks? Mis on temaga teie meelest juhtunud?"
Poirot kehitas õlgu.
"Tõepoolest, mis! Ei tea. Kõik, mida me teame - ta on kadunud!"
"Jätke see, mr. Poirot, teie suust kõlab kõik pahaendeline."
"Ehk ongi pahaendeline."
"Me uurime Marlene Tuckeri mõrva," ütles inspektor tõsiselt.
"Ilmselt jah. Miks te siis huvitute De Sousast? Kas te arvate, et tema tappis Marlene Tuckeri?"
Inspektor Bland vastas kohatult: "See on too naine!"
Poirot naeratas nõrgalt.
"Te peate silmas mrs. Oliveri?"
"Jah. Vaadake, mr. Poirot. Marlene Tuckeri mõrv on arusaamatu, absoluutselt. Keegi lapsik tüdruk on kägistatud, kuid ühtki võimalikku mõrvamotiivi ei oska arvata."
"Ja mrs. Oliver leidis teile motiivi?"
"Vähemalt tosina! Teiste põhjuste hulgas pidas ta võimalikuks ka seda, et Marlene teadis kellegi salajast armulugu või oli tüdruk näinud kedagi mõrvatavat või varandust peidetavat või oli paadimaja aknast silmanud De Sousat oma paadis midagi toimetavat kui too mööda jõge sõitis."
"Ah. Ja milline teooria teile meeldis, mon cher?"
"Ma ei tea. Kuid nad seisavad mul meeles. Kuulake, mr. Poirot. Mõelge hoolega. Kas leedi Stubbs ütles teile täna hommikul, et ta kardab oma nõbu tulekut seepärast, et too teab midagi, mis sir George'i kõrvu ei tohi ulatuda, või oli see teie meelest hirm nõbu enda ees?"
Poirot ei kõhelnud vastamast.
"Ütleksin, et see oli hirm nõbu enda ees."
"Hm," ütles inspektor Bland. "Vist on parem, kui ma kõnelen noormehe endaga, kui ta siin ümbruses veel on."

IX

Kuigi inspoktor Bland ei suhtunud võõramaalastesse sissejuurdunud eelarvamusega nagu konstaabel Hoskins, äratas Etienne De Sousa temas otsekohe vastumeelsust. Noormehe lihvitud elegants, rõivastuse täiuslikkus, briljantiiniga määritud juuste raske lillelõhn - kõik see kokku häiris inspektorit.
De Sousa oli endas kindel, tundis end sundimatult. Ta näitas välja ka looritatud, osavõtmatut lõbusust.
"Tuleb märkida," ütles ta, "et elu on täis üllatusi. Tulen puhkusereisile, naudin kaunist ümbrust, tahan veeta õhtupooliku väikese sugulasega, keda pole aastaid näinud - ja mis juhtub? Kõigepealt neelas mind karneval ja otsekohe pärast seda, astudes komöödiast tragöödiasse, olen segatud mõrvajuhtumisse."
Ta süütas sigareti, hingas sügavalt sisse ja ütles: "See mõrv ei puutu minusse. Kuid tahaksin väga teada miks te mind küsitleda soovite."
"Te saabusite kui võõras mr. De Sousa..."
De Sousa katkestas: "Ja võõrad on kindlasti kahtlased?"
"Hoopiski mitte, sir. Ei, te ei mõistnud mind. Nagu ma aru saan, seisab teie jaht Helmmouthis?"
"Täpselt nii, sir."
"Ning te saabusite mööda jõge üles mootorpaadiga?"
"Jällegi täpne."
"Kas te jõel sõites märkasite paremat kätt väikest väljaulatuvat rookatusega paadimaja ning sadamasilda selle juures?"
De Sousa heitis oma kaunikujulise pea kuklasse ning vajus sügavalt mõttesse.
"Üks hetk, seal oli abajas ja väike hall kivikatusega maja."
"Mööda jõge ülespoole, mr. De Sousa. Puude vahel."
"Ah jaa, mäletan nüüd. Väga maaliline paik. Ma ei teadnud, et see paadimaja kuulub mõisa juurde. Muidu oleksin seal maabunud ja kaldale läinud. Kui ma küsisin teed, juhatati mind praamini, et ma tuleksin sealsel paadisillal maale."
"Hea küll. Ja nii te tegitegi?"
"Nii ma tegin."
"Te ei maabunud paadimaja lähedal?"
De Sousa raputas pead.
"Kas te märkasite kedagi paadimaja juures, kui te sellest möödusite?"
"Märkasin kedagi? Ei. Kas ma pidin märkama?"
"See on vaid oletus. Vaadake mr. De Sousa, mõrvatud tüdruk oli õhtupoolikul paadimajas. Ta tapeti seal ja peaaegu samal ajal kui teie sealt möödusite."
Jälle tõstis De Sousa kulme.
"Kas te arvate, et mina võiksin olla mõrva tunnistaja?"
"Mõrv leidis aset paadimajas, kuid te võisite näha tüdrukut - võib-olla vaatas ta aknast välja või tuli rõdule. Kui te nägite teda, muutub tapmise aeg igal juhul kitsapiirilisemaks. Kui ta oli teie möödudes elus..."
"Ah. Mõistan. Kuid miks te küsite minult? Helmmouthi poole sõidab palju paate. Lõbusõitjad. Neid möödub kogu aeg. Miks te neilt ei küsi?"
"Küsime ka neilt," ütles inspektor. "Ärge kartke, küsime ka neilt. Nagu ma aru saan, ei näinud te paadimaja juures midagi ebaharilikku?"
"Mitte midagi. Miski ei näidanud, et seal keegi viibib. Muidugi ei vaadanud ma paadimaja eriti tähelepanelikult, pealegi möödusin sellest võrdlemisi kaugelt. Keegi võis ju aknast välja vaadata, nagu te ütlesite, aga kui see olekski nii, ei näinud ma kedagi." Ta lisas viisakalt: "Mul on kahju, et ei saa teid aidata."
"Olgu pealegi," ütles inspektor Bland sõbralikult, "ma ei saa palju loota. Tahaksin veel mõnda asja teada saada, mr. De Sousa."
"Jah?"
"Kas te olete jahil üksi või koos sõpradega?"
"Viimase ajani olin koos sõpradega, kuid kolm päeva on jahil koos minuga vaid laevameeskond."
"Ja teie jahi nimi, mr. De Sousa?"
""Esperance"."
"Leedi Stubbs on teatavasti teie nõbu?"
De Sousa kehitas õlgu.
"Kaugelt nõbu. Mitte lähedalt sugulane. Saartel, te peate aru saama, abiellutakse sageli sugulaste vahel. Hattie on teist või kolmandat põlve nõbu. Nägin teda viimati, kui ta oli väike tüdruk - neljateist- või viieteistkümneaastane."
"Ja te tahtsite teda täna oma küllasõiduga üllatada?"
"Vaevalt üllatada, inspektor. Olin talle varem kirjutanud."
"Tean, et ta sai teie kirja täna hommikul, kuid talle oli üllatus teada saada, et viibite siin maal."
"Te eksite, inspektor. Kirjutasin oma nõbule, oodake, kolm nädalat tagasi. Kirjutasin Prantsusmaalt just enne Inglismaale sõitu."
Inspektor oli üllatunud.
"Kirjutasite talle Prantsusmaalt ja kõnelesite kavatsusest teda külastada?"
"Jah. Kirjutasin, et teen jahimatka ja saabun Torquaysse või Helmmouthi umbes sel ajal - ja teatan hiljem täpsemalt, millal jõuan pärale."
Inspektor Bland vahtis noormeest. Kuuldu oli täielikus vastuolus sellega, mis talle oli jutustatud Etienne De Sousa kirja saabumisest hommikueine ajal. Rohkem kui üks tunnistata oli märganud leedi Stubbsi ärritatud olekut ja hirmu kirja üle. De Sousa pidas inspektori pilgule vastu. Veidi naeratades lükkas ta põlvelt tolmukübeme.
"Kas leedi Stubbs vastas teie esimesele kirjale?" küsis inspektor.
De Sousa kõhkles hetke või paar, enne kui vastas: "Raske on meenutada... Ei, ta vist ei vastanud. Kuid seda polnud tarviski. Sõitsin ringi, mul polnud kindlat aadressi. Ja pealegi pole mu nõbu Hattie suur kirjade kirjutaja." Ta lisas: "Te teate ju, et ta pole eriti intelligentne, kuigi, nagu kuulsin, on temast saanud kaunis naine."
"Te pole teda veel näinud?" küsis Bland ja De Sousa naeratas nõusolevalt.
"Ta paistab olevat seletamatult kadunud," ütles noormees. "Kahtlemata see galaeine tüütas teda."
Hoolega sõnu valides ütles inspektor Bland: "Kas teil on põhjust arvata, mr. De Sousa, et teie nõbu soovis teist millegipärast eemale hoida?"
"Hattie soovis minust eemale hoida? Tõepoolest, ei mõista, miks? Mis põhjus võis tal olla?"
"Seda ma küsingi teilt, mr. De Sousa."
"Arvate, et Hattie puudub peolt sellepärast, et minust eemale hoida? Milline absurdne mõte."
"Tal ei ole põhjust, niipalju kui teate - kui nii võib öelda -, teid millegipärast karta?"
"Karta - mind?" De Sousa hääl oli kahtlev ja lõbustatud. "Kui ma tohin nii öelda, inspektor - missugune fantastiline mõte!"
"Teie suhted temaga olid alati sõbralikud?"
"Ma ju rääkisin teile. Mul ei ole olnud temaga mingeid suhteid. Nägin teda viimati, kui ta oli neljateistkümneaastane laps."
"Ometi otsisite ta üles, kui sõitsite Inglismaale?"
"Oh, mis sellesse puutub, siis temast oli kirjutatud ühes meie ajalehe seltskonnakroonikas. Selles oli märgitud tema neiupõlvenimi ja öeldud, et ta on abielus ühe rikka inglasega. Mõtlesin siis, et pean nägema, milliseks väike Hattie on muutunud. Kas ta pea töötab nüüd paremini kui varem." Ta kehitas jälle õlgu. "See oli ainult sugulaslik viisakus. Kerge uudishimu - mitte midagi rohkem."
Inspektor vaatas jälle valjult De Sousat. Mis, mõtles ta, liikus selle pilkava sileda fassaadi taga? Ta valis usalduslikuma tooni.
"Võib-olla kõnelete mulle rohkem oma nõbust. Tema iseloomust, maneeridest?"
De Sousa ilmutas viisakat üllatust.
"Kas sel on midagi tegemist tütarlapse tapmisega paadimajas, mis on minu arusaamise järgi teie uurimiseesmärk?"
"See võib olla minu eesmärkidega ühenduses."
De Sousa vaatas teda mõni aeg vaikides. Siis ütles ta kerge õlakehitusega: "Ma pole kunagi oma nõbu hästi tundnud. Ta oli üks suurest perekonnast ega huvitanud mind eriti. Kuid vastuseks teie küsimusele ütleksin, et kuigi väikeselt vähearenenud, ei olnud tal minu teada küll mõrtsukalikke kalduvusi."
"Tõepoolest, mr. De Sousa, ma ei mõelnud niiviisi!"
"Kas tõesti? Ma ei näe küsimuseks muud põhjust. Ei, kui Hattie pole väga palju muutunud, siis mõrvar ta ei ole!" Noormees tõusis. "Olen kindel, et rohkem teil küsimusi pole, inspektor. Soovin teile mõrvari otsimiseks kõike head."
"Loodetavasti ei kavatse te lähema paari päeva jooksul Helmmouthist lahkuda, mr. De Sousa?"
"Kõnelete väga viisakalt, inspektor. Kas see on käsk?"
"Palve, sir."
"Tänan teid. Kavatsen kaheks päevaks Helmmouthi jääda. Sir George oli nii lahke ja palus mind siia jääda, kuid ma eelistan ööbida "Esperance'il". Kui te soovite minult veel midagi küsida, leiate mind sealt."
Ta kummardus viisakalt.
Konstaabel Hoskins avas ukse ja De Sousa väljus.
"Libe kuju," ümises inspektor omaette.
"Aah," lausus Hoskins täiesti nõusolevalt.
"Kui öelda, et naine on mõrvarlike kalduvustega," jätkas inspektor endamisi. "Miks peaks ta tüdrukule kallale minema? Sel ei ole mõtet."
"Iial ei tea, mida napakad ette võtavad," sõnas Hoskins.
"Küsimus seisab selles, kui napakas ta on."
Hoskins raputas pead.
"Arvan, et tal on madal IQ," ütles ta.
"Ära tule oma uue aja terminitega nagu papagoi. Ma ei hooli, on tal kõrge või madal IQ. Kõik, mis mind huvitab, on see, kas sellele naisele on naljakas, ihaldusväärne või vajalik panna nöör tüdruku kaela ümber ja ta kägistada. Ja kus kurat see naine on? Mine ja vaata, kuidas Frankil läheb."
Hoskins lahkus kuulekalt ja ilmus paari hetke pärast tagasi, koos seersant Cottrelliga, elava noormehega, kes oli endast heal arvamusel ja kel alati õnnestus vanemat ohvitseri pahandada. Bland eelistaski Hoskinsi maalähedast elutarkust Frank Cottrelli terasele kõiketeadvale hoiakule.
"Otsime ikka veel mõisa läbi, sir," ütles Cottrell. "Leedi pole väravast väljunud, oleme selles kindlad. Teine aednik, kes pileteid müüb ja raha kasseerib, vannub, et naine pole välja läinud."
"Arvatavasti on peavärava kõrval veel teisi väljumisvõimalusi?"
"Oh jaa, sir. Praami juurde viib jalgrada, kuid too vanamees - Merdell on ta nimi - on kindel, et naine pole sealtkaudu läinud. Ta on ligi saja aastane, kuid usaldusväärne. Ta kirjeldas täiesti selgesti, kuidas võõras härra saabus paadiga ja küsis teed Nasse House'i. Vanamees jutustas talle, et tuleb minna mööda teed väravani ja osta sissepääsuks pilet. Kuid tuli välja, et härra ei teadnud peost midagi, ta ütles, et on pererahva sugulane. Siis juhtis vanamees ta teerajale, mis viis praami juurest läbi metsa. Merdell vahtis sadamasillal kogu pärastlõuna, nii et ta oleks näinud kui proua oleks seal käinud. Siis on olemas veel ülemine värav, millest saab üle põldude Hoodowni parki, kuid selle ees on läbikäijate tõttu traataed, nii et ta poleks sealt läbi pääsenud. Tundub, et otsitav peab olema siin."
"Võib-olla," ütles inspektor, "kuid miski ei takista teda aia alt läbi ronimast. Sir George kurdab ikka, et noortehotelli elanikud kõnnivad üle tema valduste. Kui saab sisse seda teed mööda, mida kasutavad läbikäijad, on võimalik seda pidi ka välja minna."
"Oh jaa, sir, kahtlemata, sir. Kuid ma kõnelesin proua toatüdrukuga, sir. Proua kannab," Cottrell vaatas paberilt, "alpikanni värvi kreppžoržetist kleiti, suurt musta kübarat, nelja tolli kõrguse kontsaga musti kingi. Niisugune riietus krossijooksuks ei sobi."
"Riideid ta ei vahetanud?"
"Ei. Uurisin seda koos toatüdrukuga. Mitte midagi ei puudu. Ta pole pakkinud kohvrit ega muud sarnast. Ta ei vahetanud isegi kingi. Iga kingapaar on kohal."
Inspektor Bland süngestus. Võimalikud ebameeldivad juhtumid kerkisid pähe. Ta ütles tõredalt: "Kutsuge too sekretär, Bruce või mis ta nimi oligi, veel kord siia."

***

Miss Brewis astus sisse, olles rohkem kõhevil kui harilikult ja veidi hingetu.
"Jah, inspektor?" ütles ta. "Te soovisite mind? Kas see vestlus on nii pakiline, sir George on kohutavas seisukorras ja..."
"Miks ta end halvasti tunneb?"
"Ta mõistis alles äsja, et leedi Stubbs on tõesti kadunud. Ütlesin talle: leedi ehk läks metsa jalutama, kuid tema on pähe võtnud, et midagi on juhtunud. Täiesti absurdne."
"Võib-olla polegi see absurdne, miss Brewis. Pealegi, õhtupoolikul oli siin üks... mõrv."
"Te ei mõtle ometi, et leedi Stubbs?... See on naeruväärne! Leedi Stubbs oskab enda eest seista."
"Kas tõesti?"
"Aga muidugi! Ta on ju täiskasvanud naine!"
"Aga kõigi arvates küllalt abitu."
"Rumalus," ütles miss Brewis. "Leedi Stubbs mängib oma huvides vahetevahel abitut tobukest, kui ta ei taha midagi teha. See petab tema abikaasat, kuid mitte mind!"
"Te ei salli teda eriti, miss Brewis?" Bland oli pisut huvitatud.
Miss Brewisi huuled sulgusid kitsaks triibuks.
"Pole minu asi sallida või mitte sallida," ütles ta.
Uks avanes ja sir George astus sisse.
"Kuulge," ütles ta ägedalt, "te peate midagi ette võtma. Kus on Hattie? Te peate Hattie leidma. Ma ei saa aru, mis ümberringi toimub. Neetud pidu - julm mõrvarlik maniakk astub sisse, maksab pool krooni ja sarnanedes välimuselt teistele, veedab õhtupooliku inimesi tappes. See on ju tõenäoline."
"Ei usu, et meil on tarvis nii liialdatud ettekujutust, sir George."
"Teil on kerge laua taga istuda ja kirjutada. Mina vajan oma abikaasat."
"Lasen praegu mõisa läbi otsida, sir George."
"Miks keegi ei rääkinud mulle, et ta on kadunud? Ta on juba paar tundi ära. Mõtlesin, et see on imelik, kui ta laste maskikostüüme hindama ei tulnud. Kuid keegi ei öelnud mulle, et teda tegelikult pole."
"Keegi ei teadnud," ütles inspektor.
"Keegi oleks pidanud teadma. Keegi oleks pidanud märkama."
Sir George pöördus miss Brewisi poole.
"Teie oleksite pidanud teadma, Amanda, teie valvasite kõige üle."
"Ma ei jõua igal pool viibida," ütles miss Brewis. Ta hääles kostsid äkki pisarad. "Mul tuli paljude asjade järele vaadata. Kui leedi Stubbs suvatses minema jalutada..."
"Minema jalutada? Miks pidi ta minema jalutama? Tal ei olnud põhjust lahkuda peale ainsa, et vältida toda mustaverelist välismaalast."
Bland kasutas juhust.
"Tahaksin teilt midagi küsida," ütles ta. "Kas teie naine sai mr. De Sousalt umbes kolm nädalat tagasi kirja, milles oli juttu tema saabumisest?"
Sir George oli üllatunud.
"Ei, ta pole saanud."
"Olete kindel?"
"Täiesti kindel. Hattie oleks mulle sellest rääkinud. Ta oli täiesti kohkunud, saades täna hommikul kirja. See lõi ta rööpast välja. Suurema osa hommikust oli ta peavaluga voodis."
"Mida ta rääkis teile oma nõbu külaskäigust? Miks ta tundis sugulase ees nii suurt hirmu?"
Sir George oli segaduses.
"Kui ma teaksin," ütles ta. "Hattie lausus ikka ja jälle, et nõbu on kuri."
"Kuri? Mismoodi?"
"Ta ei väljendanud end täpsemalt. Kordas nagu laps, et sugulane on kuri mees. Halb, ja et ta ei soovi nõbu tulekut. Ta ütles, et nõbu on teinud halba."
"Teinud halba? Millal?"
"Oh, kaua aega tagasi. Kujutan ette, et Etienne De Sousa oli perekonna must lammas ning Hattie kuulis temast lapsepõlves üht ja teist, kuuldut mõistmata. Tulemusena hakkas tüdruk mehe ees hirmu tundma. Arvasin, et see on lapsikus, mis läheb üle. Mu naine on küllalt lapsik. Ta kas sallib või mitte, kuid ei oska põhjust seletada."
"Olete kindel, et ta ei maininud üksikasju, sir George?"
Sir George oli kohmetu.
"Ei tahaks, et te seda... ee... puhta kullana võtaksite, mida ta ütles."
"Siis ta ütles midagi?"
"Hea küll. Räägin teile. See, mida ta ütles - ja ta ütles seda mitu korda, oli: "Ta tapab inimesi.""

X

"Ta tapab inimesi," kordas inspektor Bland.
"Ärge võtke seda nii tõsiselt," ütles sir George.
"Naine muudkui kordas: "Ta tapab inimesi," kuid ei osanud seletada, keda, millal ja miks ta tappis. Mõtlesin endamisi, et see on mingi veider lapsik mälestus tülidest pärismaalastega."
"Ütlesite, et naine ei osanud midagi kindlat öelda, kas ei osanud, sir George - või ei tahtnud?"
"Ma ei mõtle..." Sir George katkestas. "Ma ei tea. Te ajasite mind segi. Nagu öeldud, ei võtnud ma juttu tõsiselt. Arvasin, et võib-olla nõbu kiusas veidi Hattie't, kui too oli laps. Teile on raske seletada, sest te ei tunne mu naist. Ta on mulle kõik, kuid poole sellest, mida ta räägib, lasen kõrvust mööda, sest sel pole mõtet. Igatahes pole tollel De Sousal juhtunuga midagi pistmist - ärge rääkige mulle, et ta maabus siin jahiga, läks otse läbi metsa ja tappis õnnetu tüdruku paadimajas! Miks pidi ta seda tegema?"
"Ma ei vihja, et midagi niisugust juhtus," ütles inspektor Bland, "kuid mõistke, sir George, et Marlene Tuckeri mõrvari otsimise piirkond on kitsam, kui esialgu arvasime."
"Kitsam!" Sir George vaatas suuril silmil. "Teil tuli ju kogu neetud peoplats üle vaadata? Kakssada-kolmsada inimest? Igaüks neist võib süüdlane olla."
"Jah, mõtlesin alguses samuti, kuid tean nüüd, et vaevalt see nii on. Paadimaja uksel on snepperlukk. Keegi ei pääsenud võtmeta sisse."
"Sel lukul on kolm võtit."
"Täpselt. Üks võti oli mõrvajahimängus viimane uurimisniit. See on siiani peidetud aia keskele hortensiate äärde. Teine võti oli mrs. Oliveri, mängu organiseerija käes. Kus on kolmas võti, sir George?"
"See peaks olema selle laua sahtlis, mille ääres te istute. Ei, paremat kätt sahtlis koos teiste mõisa võtmetega." Ta astus laua juurde ja soris sahtlis.
"Jah. Siin see on."
"Mõistate," ütles inspektor Bland, "mida see tähendab? Esiteks, paadimajja võis pääseda vaid inimene, kes mängu õnnelikult lõpetas ja võtme leidis, kuid, nagu me teame, seda ei juhtunud. Teiseks võis sinna astuda mrs. Oliver või keegi kodakondsetest, kellele kirjanik võtme laenas. Ja kolmandaks - see oli keegi, kelle Marlene ise sisse laskis."
"See keegi võib ju igaüks olla?"
"Kaugeltki mitte," ütles inspektor Bland. "Kui ma mõrvajahimängu õigesti mõistan, pidi tüdruk kellegi uksele lähenedes pikali heitma, ohvrit mängima ja ootama seda, kes on leidnud viimase uurimisniidi - võtme. Te peate aru saama, et ainus inimene, keda tüdruk oleks sisse lasknud ja kes pidi teda väljast hüüdma ning paluma ust avada, oli üks neid, kes mõrvajahi korraldas. Need on kodakondsed - teie ise, leedi Stubbs, miss Brewis, mrs. Oliver, võib-olla ka mr. Poirot, keda tüdruk vist hommikul kohtas. Kes veel, sir George?"
Sir George mõtles veidi.
"Legge'id muidugi," ütles ta. Alec ja Sally Legge. Nad on algusest peale siin olnud. Ja Michael Weyman, arhitekt, kes kavandab tennisepaviljoni. Ja Warburton, Mastertonid - ning mrs. Folliat."
"See on kõik - rohkem ei ole?"
"See on kogu seltskond."
"Näete, sir George, tööpõld ei olegi eriti lai."
Sir George'i nägu läks punaseks.
"Te kõnelete rumalust - täielikku rumalust! Kas te arvate... mida te arvate?"
"Arvan," ütles inspektor Bland, "et me ei tea veel paljugi. Võimalik näiteks, et Marlene tuli mingil põhjusel paadimajast välja. Ta kägistati võib-olla kuskil mujal, siis toodi paadimajja ja pandi põrandale. Kui nii, siis oli see, kes ta põrandale sättis, jällegi teadlik mõrvajahi üksikasjadest. Kogu aeg jõuame selleni tagasi." Inspektor lisas kergelt muutunud häälel: "Kinnitan teile, sir George, et teeme kõik leedi Stubbsi leidmiseks. Vahepeal tahaksin paar sõna kõnelda mr. ja mrs. Alec Legge'i ning mr. Michael Weymaniga."
"Amanda."
"Katsun teid aidata, inspektor," ütles miss Brewis. "Loodetavasti mrs. Legge ennustab veel telgis saatust. Kella viiest alates tuli väravatest poole hinnaga sisse veel hulk inimesi ja kõik lõbustuspaigad on tulvil. Püüan teile leida mr. Legge'i või mr. Weymani; kumba te soovite varem näha?"
"Sel ei ole tähtsust," vastas inspektor Bland.
Miss Brewis noogutas ja lahkus toast. Sir George järgnes talle, tema hääl muutus kaeblikult peeneks: "Vaadake, Amanda, te peaksite..."
Inspektor Bland mõistis, et sir George sõltus suurel määral miss Brewisi tublidusest. Sel hetkel meenutas majaperemees Blandile pigem väikest poissi.
Oodates võttis inspektor Bland telefonitoru, käskis end ühendada Helmmouthi politseijaoskonnaga ning andis jahi "Esperance" kohta korraldusi.
"Arvatavasti mõistate," ütles ta Hoskinskile, kes midagi aru ei saanud, "et leidub üks võimalikke kohti, kus too neetud naine võiks viibida - ja see on De Sousa jahi pardal."
"Naist pole nähtud väljumas tavalist teed pidi, ta oli rõivastatud sääraselt, et ei saanud läbi põldude ning metsade jalga lasta; kuid on võimalik, et ta kohtas De Sousat kokkulepitud ajal paadimaja juures ning too viis ta paadiga jahile, tulles ise hiljem peole."
"Ja miks pidi ta nii tegema, sir?" nõudis Hoskins hämmelduses.
"Pole aimugi," vastas inspektor, "ja see on ebatõenäoline, et nii oligi. Kuid see on võimalik. Ja kui naine on "Esperance'il", hoolitsen selle eest, et ta sealt salaja lahkuda ei saa."
"Aga kui naine ei sallinud oma nõbu silmaotsaski," pillas Hoskins.
"Teame, et ta niiviisi kõneles. Naised," lausus inspektor mõttetargalt, "valetavad hullupööra. Pea seda meeles, Hoskins."
"Aah," tõi konstaabel Hoskins lugupidavalt kuuldavale.

***

Edasine vestlus katkes, kui uks avanes ja sisse astus pikakasvuline ebamäärase välimusega noormees. Ta kandis maitsekat halli flanellülikonda, kuid särgikrae oli kortsus, kaelaside viltu ning juuksed tõrksalt püsti.
"Mr. Alec Legge?" küsis inspektor üles vaadates.
"Ei," vastas noormees. "Minu nimi on Michael Weyman. Teie vist küsisite minu järele."
"Täiesti õige, sir," ütles inspektor Bland. "Võtke istet." Ta osutas toolile teisel pool lauda.
"Ei hooli istumisest," sõnas Michael Weyman. "Mulle meeldib kõndida. Mida teeb siin politsei? Mis on juhtunud?"
Inspektor Bland vaatas teda üllatunult.
"Kas sir George pole teid informeerinud, sir?" küsis ta.
"Keegi pole mind, nagu te ütlesite, "informeerinud". Ma ei istu kogu aeg sir George'i selja taga. Mis on juhtunud?"
"Te kuulute selle maja elanike hulka, nagu ma aru saan?"
"Aga muidugi. Mis siis sellest?"
"Ma lihtsalt arvasin, et kõik kodakondsed on juba kuulnud pärastlõunasest tragöödiast."
"Tragöödiast? Millisest tragöödiast?"
"Tüdruk, kes mängis mõrva ohvrit, tapeti."
"Ei!" Michael Weyman näis ülimalt üllatunud. "Tegelikult tapeti? See pole nali?"
"Ma ei tea, mida te naljaks peate? Tüdruk on surnud."
"Kuidas ta tapeti?"
"Kägistati nööriga."
Michael Weyman vilistas.
"Täpselt nagu stsenaariumis? Jaa, see paneb mõtlema." Noormees astus akna juurde, keeras järsult ümber ja küsis: "Niisiis oleme kõik kahtluse all? Või tegi seda keegi ümbruskonna poistest?"
"Ma ei leia, kuidas seda võis teha mõni ümbruskonna poiss, nagu te ütlesite," lausus inspektor.
"Muud ei oska arvata," ütles Michael Weyman. "Olgu peale, inspektor, mõned sõbrad peavad mind hulluks, kuid ma pole selline hull. Ma ei uita mööda maad ega kägista alaarenenud vistrikulisi tüdrukuid."
"Te viibite siin selleks, mr. Weyman, et sir George'ile tennisepaviljoni kavandada?"
"Laitmatu tegevus," ütles Michael. "Politseikeeles võib nii öelda. Arhitektuuri mõttes pole nii kindel. Valmisprodukt võib-olla ehk kujutab endast kuritegu hea maitse vastu. Kuid see ei huvita teid, inspektor. Mis huvitab teid?"
"Tahaksin täpselt teada, mr. Weyman, kus te viibisite täna pärastlõunal kella veerand viie ja viie vahel."
"Kuidas te aja piirasite - meditsiinilise läbivaatuse põhjal?"
"Mitte päriselt, sir. Keegi tunnistaja nägi tüdrukut elus kell veerand viis."
"Milline tunnistaja - või ei tohi ma küsida?"
"Miss Brewis. Leedi Stubbs palus teda viia tüdrukule kandik kreemikookide ja puuviljajoogiga."
"Meie Hattie palus seda? Iialgi ei usu."
"Miks te ei usu, mr. Weyman?"
"See pole tema moodi. Sellise asja pärast tema end ei tülita. Lugupeetud leedi Stubbsi meeles mõlgub ainult tema enda isik."
"Ootan siiski, mr. Weyman, vastust oma küsimusele."
"Kus ma olin kella veerand viie ja viie vahel? Tõepoolest, inspektor, ei oska jalamaid öelda. Olin ümbruskonnas - kui te teate, mida ma silmas pean."
"Kus siis?"
"Siin ja seal. Natuke aega olin rahva hulgas muruplatsil, jälgides, kuidas kohalikud end lõbustavad, vahetasin paar sõna ringirabeleva filmitähega. Kui see kõik mind tüüdanud oli, kõndisin tenniseväljaku juurde ja mõtisklesin paviljoni projekti üle. Samuti mõtlesin, kui ruttu keegi tunneb ära foto tennisereketist, mis oli mõrvajahi esimene uurimisniit."
"Kas keegi tundis?"
"Muidugi. Kuidas saab ta märkamata jääda? Riietatud nagu Jacques Fathi või Christian Dior' mannekeen!"
"Millal te nägite teda viimati?"
"Viimati? Ma ei tea. Ta oli murul poseerimas umbes pool või ka veerand neli."
"Ja hiljem te ei märganud teda?"
"Ei. Miks ma pidin teda nägema?"
"Huvitav, pärast kella nelja pole keegi teda näinud. Leedi Stubbs on... kadunud, mr. Weyman."
"Kadunud? Meie Hattie?"
"See üllatab teid?"
"Jah, küllaltki... Mis temaga lahti on?"
"Kas te tunnete hästi leedi Stubbsi, mr. Weyman?"
"Kui neli-viis päeva tagasi saabusin, kohtasin esimest korda."
"Kas teil on temast mingi arvamus tekkinud?"
"Ütleksin, et ta teab, missugusele leivapoolele on või määritud," vastas Michael Weyman kuivalt. "Noor naine, kes on ehteks ja oskab sellest kasu saada."
"Kuid vaimselt loid? On see õige?"
"Oleneb sellest, mida te vaimsuseks peate," ütles Michael Weyman. "Ei nimetaks teda intellektuaalseks. Aga kui te arvate, et ta on rumal, eksite." Mehe häälest kostis kibedust. "Ütleksin, et ta on vägagi nupukas."
Inspektori kulmud tõusid.
"Üldine arvamus on teistsugune."
"Talle meeldib millegipärast, lihtsameelset mängida. Ma ei tea, miks. Kuid, nagu juba ütlesin, pean teda liigagi targaks."
Inspektor vaatles veidi aega arhitekti ja ütles siis: "Te tõepoolest ei mäleta täpsemalt, kus viibisite mainitud kellaajal?"
"Kahju," kõneles Weyman katkendlikult, "kardan, et ei mäleta. Vilets mälu, ei pea kinni." Ta lisas: "Kas see on kõik?"
Kui inspektor noogutas, lahkus arhitekt kiiresti toast.
"Tahaksin teada," ütles inspektor pooleldi iseendale, pooleldi Hoskinsile, "mis tema ja leedi vahel juhtus. Kas mees jooksis talle järele ja leedi lükkas ta tagasi või keerutab ta tolmu üles." Bland jätkas: "Mida rahvas sir George'ist ja tema naisest arvab?"
"Ta on hull," ütles konstaabel Hoskins.
"Tean, et teie nii mõtlete, Hoskins. Kas see on üldine arvamus?"
"Ütleksin küll nii."
"Ja sir George - kas teda sallitakse?"
"Sallitakse päris hästi. Ta on hea spordimees ja tunneb ka majapidamist. Vanast leedist on talle suur abi."
"Milline vana leedi?"
"Mrs. Folliat, kes elab väravavahi majas."
"Oh, muidugi. Koht oli varem vist Folliatide omandus?"
"Jah, ning tänu vanale leedile on sir George ja leedi Stubbs nii kaugele jõudnud, nagu nad praegu on. Tema viis neid kõiksugu tähtsate isikutega kokku."
"Kas leedile maksti selle eest?"
"Oh ei, mitte mrs. Folliatile." Hoskins tundus olevat šokeeritud. Minu teada tundis ta leedi Stubbsi enne viimase abiellumist ja too soovitas sir George'ile koht osta."
"Tuleb mrs. Folliatiga kõnelda," ütles inspektor.
"Ta on kaval vana daam. Teab kõik, mis kuskil juhtub."
"Pean temaga rääkima," lausus inspektor. "Huvitav, kus ta praegu on?"

XI

Sel momendil kõneles mrs. Folliatiga suures võõrastetoas Hercule Poirot. Ta oli leidnud naise toa nurgas toolile najaldumas. Mrs. Folliat oli närviliselt võpatanud, kui Poirot sisse astus. Tagasi vajudes oli ta ümisenud: "Oh, see olete teie, mr. Poirot."
"Vabandage, madam. Segasin teid."
"Ei, ei. Te ei seganud mind. Puhkan, see on kõik. Ma pole enam noor. See šokk oli mulle liig."
"Mõistan," ütles Poirot. "Muidugi, mõistan."
Taskurätik kätte surutud, vaatas mrs. Folliat lakke. Ta ütles ertusest pooleldi lämbunud häälel: "Ma ei suuda sellele mõelda. Too vaene tüdruk. Vaene, vaene tüdruk..."
"Tean," sõnas Poirot. "Tean."
"Nii noor," ütles mrs. Folliat, "elu alguses." Ta kordas jälle: "Ma ei suuda sellele mõelda."
Poirot vaatas naist uudishimulikult. Too paistis olevat, mõtles Poirot, kümme aastat vanem naisest, keda oli näinud õhtupoolikul - külalisi tervitavast lahkest majaperenaisest. Nüüd oli naise nägu sisse langenud, kurnatud, teravate joontega.
"Te ütlesite alles eile mulle, madam, et maailm on väga kuri."
"Kas ütlesin?" Mrs. Folliat oli jahmunud. "See on tõsi... Oh jaa, hakkan aru saama, kui tõsi see on." Ta lisas vaikselt: "Kuid ma ei mõelnud kunagi, et midagi niisugust võiks juhtuda."
Jälle vaatas Poirot naist uudishimuga.
"Kuid mis siis võiks juhtuda? Midagi muud?"
"Ei, ei. Ma ei mõelnud nii."
Poirot jäi kindlaks.
"Kuid te ootasite, et midagi juhtub - midagi ebaharilikku."
"Te mõistate mind valesti, mr. Poirot. Pean silmas vaid seda, et see on viimane asi, mida võib aiapeol oodata."
"Ka leedi Stubbs kõneles hommikul kurjusest."
"Hattie kõneles? Oh, ärge rääkige mulle temast - ärge rääkige temast. Ma ei taha talle mõelda." Naine vaikis veidi ja küsis siis: "Mida ta kõneles... kurjusest?"
"Ta rääkis oma nõbust. Etienne De Sousast. Ta ütles, et mees on kuri, et ta on halb inimene. Ta ütles ka, et kardab nõbu."
Poirot jälgis naist, kuid see raputas vaid uskumatult pead.
"Etienne De Sousa - kes ta on?"
"Ah jaa, teid polnud hommikueinel. Unustasin, mrs. Folliat. Leedi Stubbs sai kirja oma nõbult, keda nägi viimati viieteistkümneaastasena. Nõbu kirjutas, et kavatseb tulla külla täna, sel õhtupoolikul."
"Ja ta tuli?"
"Jah. Ta saabus umbes pool viis."
"Te peate silmas seda kena tumedaverelist noormeest, kes tuli praami poolt? Ma veel imestasin, kes ta võiks olla."
"Jah, madam, see oli mr. De Sousa."
Mrs. Folliat ütles energiliselt: "Mina teie asemel ei pööraks Hattie' sõnadele tähelepanu." Ta punastas, kui Poirot talle üllatunult otsa vaatas, ning jätkas: "Ta on nagu laps, see tähendab, et ta kõneleb nagu laps - halb, hea. Ta ei tarvita pooltoone. Ma ei pööraks tähelepanu sellele, mida ta teile Etienne De Sousast räägib."
Jälle imestas Poirot. Ta ütles aeglaselt: "Teie, mrs. Folliat, tunnete ju leedi Stubbsi väga hästi?"
"Võib-olla niisama hästi kui iga teine. Võimalik, et paremini kui tema abikaasa. Ja mis sellest?"
"Milline ta tõeliselt on, madam?"
"Missugune veider küsimus, mr. Poirot."
"Kas te teate, madam, et leedi Stubbsi ei leita kusagilt?"
Vastus oli jällegi üllatav. Naine ei väljendanud rahutust ega hämmastust. Ta ütles: "Niisiis on ta ära jooksnud."
"See tundub teile loomulik?"
"Loomulik? Oh, ma ei tea. Hattie on seletamatu."
"Kas te ei arva, et tema põgenemise põhjuseks oli must südametunnistus?"
"Mida te sellega öelda tahate, mr. Poirot?"
"Nõbu kõneles õhtupoolikul temast. Ta märkis muuseas, et Hattie on alati vaimselt alaarenenud. Minu meelest te peate teadma, madame, et vaimselt alaarenenud inimesed ei vastuta alati oma tegude eest."
"Mida te püüate seletada, mr. Poirot?"
"Sellised inimesed on lihtsameelsed nagu lapsed. Äkilises raevus võivad nad isegi tappa."
Mrs. Folliat keeras tema poole äkilises vihas.
"Hattie polnud kunagi säärane! Ma ei luba teil niisuguseid asju rääkida. Ta oli leebe, sooja südamega tüdruk, kuigi pisut lihtsameelne. Hattie poleks iial kedagi tapnud."
Raskelt hingates, nördinult vaatas naine Poirot'le otsa.
Poirot imestas. Ta imestas kohe väga.

***

Sellesse stseeni ilmus konstaabel Hoskins. Ta ütles vabandaval toonil: "Otsisin teid, proua."
"Tere õhtust, Hoskins." Mrs. Folliat oli jälle tema ise, Nasse House'i perenaine. "Jah, mis on?"
"Inspektor laseb teid tervitada, tal oleks heameel teiega paar sõna vahetada, kui see teile praegu sobib." Hoskins kiirustas viimaseid sõnu lisama, märgates nagu Poirot'gi šoki järelmõju.
"Muidugi sobib." Mrs. Folliat tõusis jalule. Ta läks Hoskinsi järel toast välja. Poirot, kes oli viisakalt tõusnud, istus uuesti ja vahtis hämmastunult kulmu kortsutades lakke.
Inspektor tõusis, kui mrs. Folliat sisse astus. Konstaabel palus naist istuda.
"Vabandage tülitamise pärast, mrs. Folliat," ütles Bland. "Kuid ma arvan, et te tunnete kõiki inimesi ümbruskonnas ja võite meid aidata."
Mrs. Folliat naeratas vaevaliselt. "Tunnen," ütles ta, "kõiki niisama hästi kui iga teinegi. Mida te tahaksite teada, inspektor?"
"Kas te tunnete Tuckereid? Tüdrukut ja tervet perekonda?"
"Oh jaa, muidugi, nad on alati olnud mõisarentnikud. Mrs. Tucker oli suure perekonna noorim. Tema vanim oli meil vanemaednik. Õde abiellus Alfred Tuckeriga, kes on põllutööline. Rumal, kuid muidu kena mees. Mrs. Tucker on pisut riiakas. Ta on muidugi hea perenaine, maja hoiab puhta, mudastes saabastes Tuckerit ei lubata kunagi kaugemale kui pesuruumi. Ema toriseb ka lastega. Suurem osa neist on abielus ja käivad tööl. Marlene, vaeseke, ja kolm nooremat olid veel kodus. Kaks poissi ja tüdruk käivad koolis."
"Tundes perekonda, mrs. Folliat, kas te oskate mõelda, mil põhjusel Marlene täna tapeti?"
"Ei, kindlasti ei oska. See on täiesti, täiesti uskumatu, kui te saate minust aru, inspektor. Tal ei ole kallimat ega midagi säärast. Pole kuulnudki."
"Nüüd inimestest, kes mõrvajahi mängu korraldasid. Kas te oskate neid kirjeldada?"
"Mrs. Oliveri polnud ma enne kohanud. Ta ei vasta minu kujutlusele kriminaalromaanide autorist. Ta vaeseke on sellest, mis juhtus, täiesti segi - loomulik ka."
"Ja tema abilised - kapten Warburton näiteks."
"Ei näe põhjust, miks ta pidi Marlene Tuckeri tapma; kui te sellepärast küsisite," vastas mrs. Folliat rahulikult. "Ta mulle eriti ei meeldi. Ütleksin, et ta on rebasetaoline mees, kuid see, kes tegeleb poliitikaga, vist peabki poliitiliste trikkidega harjunud olema. Ta on energiline ja peo ettevalmistamisel tublit tööd teinud. Ta poleks tüdrukut tappa saanudki, sest oli kogu õhtupooliku peoplatsil."
Inspektor noogutas.
"Ja Legge'id? Mida te neist teate?"
"Tundub olevat väga kena noorpaar. Mees on minu meelest tujukas. Tean temast vähe. Naise nimi oli enne abiellumist Castairs, tunnen tema sugulasi hästi. Legge'id üürisid kaheks kuuks Milli maja, loodan, et neile meeldib puhkus siin. Meil on nendega sõbralikud suhted."
"Mrs. Legge on vist kütkestav naine?"
"Oh jaa, väga kütkestav."
"Kas sir George on kunagi seda veetlust märganud?"
Mrs. Folliat näis imestavat.
"Oh ei, olen kindel selles. Sir George on hõivatud äriasjadest ja oma naisesse väga kiindunud. Ta ei ole hoopiski kurameeriv mees."
"Ja ka leedi Stubbsi ning mr. Leggei' vahel pole midagi olnud?"
Jälle raputas mrs. Folliat pead.
"Oh ei, kindlasti mitte."
Inspektor jätkas visalt: "Teie teada ei ole sir George oma naisega tülitsenud?"
"Olen selles kindel," vastas mrs. Folliat rõhuga. "Oleksin teadnud, kui nad oleksid tülitsenud."
"Siis ei ole võimalik, et leedi Stubbs lahkhelide pärast abikaasaga ära läks?"
'"Oh, ei." Naine lisas kiiiesti: "Rumal tüdruk, mõistan, et ta ei soovinud oma nõbu kohata. Lapselik pelgus. Jooksis ära nagu laps."
"See on teie arvamus. Rohkem te ei ütle?"
"Oh, ei. Loodan, et ta ilmub peagi välja. Tal hakkab piinlik." Mrs. Folliat lisas hooletult: "Muuseas, mis tema nõbust on saanud? On ta veel majas?"
"Minu teada läks ta tagasi jahile."
"See seisab Helmmouthis?"
"Jah, Helmmouthis."
"Arusaadav," ütles mrs. Folliat. "Halvasti, et Hattie nii lapsikult käitub. Igatahes kui nõbu veel paariks päevaks siia jääb, hoolitseme, et Hattie end korralikult üleval peab."
Kuigi inspektor märkas, et see oli küsimus, ei vastanud ta sellele.
"Võib-olla arvate," ütles inspektor, "et see jutt on üleliigne. Kuid mõistke, mrs. Folliat, et uuritavaid isikuid on palju. Miss Brewis näiteks. Mida te teate miss Brewisist?"
"Ta on oivaline sekretär. Enam kui sekretär. Tegelikult on ta majapidajanna. Ma ei tea, mida nad ilma temata peale hakkaksid."
"Kas ta oli sir George'i sekretär ka enne viimase abiellumist?"
"Vist jah. Ma pole päris kindel. Tunnen teda sellest ajast, kui ta koos nendega siia tuli."
"Leedi Stubbs talle eriti ei meeldi?"
"Ei,"' ütles mrs. Folliat. "Kardan, et ei meeldi. Head sekretärid ei hooli vist kunagi oma tööandja 'naistest. Võib-olla on see loomulik."
"Olite see teie või leedi Stubbs, kes palus miss Brewisil viia paadimajja tüdrukule kooke ja puuviljajooki?"
Mrs. Folliat oli veidi üllatanud.
"Mäletan, et miss Brewis võttis koogid, öeldes, et viib need Marlene'ile. Ma, ei teadnud, et keegi oleks palunud tal seda teha. Mina see küll polnud."
"Selge. Teie olite kella neljast alates teejoomiseks määratud telgis. Arvatavasti jõi ka mrs. Legge samal ajal teed."
"Mrs. Legge. Ei, nii ei olnud. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin teda seal näinud. Olen täiesti kindel, et teda polnud seal. Torquay bussilt saabus suur hulk inimesi ja mäletan, et vaatasin telgis ringi, mõeldes, et kõik paistavad olevat suvitajad, nägin vaevalt ühtki tuttavat nägu. Arvasin, et mrs. Legge peab hiljem tulema teed jooma."
"Hea küll," ütles inspektor, "sellest pole midagi." Ta lisas ladusalt: "See on kõik. Tänan teid, mrs. Folliat, olete väga lahke. Loodame, et leedi Stubbs peagi välja ilmub."
"Loodan sedasama," ütles mrs. Folliat. "See oli kallist lapsest väga mõtlematu meile nii palju muret valmistada." Ta kõneles elavalt, kuid elevus hääles polnud päris loomulik. "Olen kindel," lausus mrs. Folliat, "et tal on kõik korras."
Sel momendil avanes uks ja veetlev noor punapäine ning tedretähniline naine astus sisse, öeldes: "Kas teie küsisite minu järele?"
"See on mrs. Legge, inspektor," ütles mrs. Folliat. "Kallis Sally, ma ei tea, kas te olete juba kuulnud sellest kohutavast juhtumist?"
"Oh jaa! Õudne!" vastas mrs. Legge. Ta ohkas väsinult ja vajus toolile, kui mrs. Folliat väljus toast.
"Mul on kohutavalt kahju," ütles mrs. Legge. "See on uskumatu. Kardan, et ei suuda teid kuidagi aidata. Mõistate, ennustasin tulevikku kogu pärastlõuna ega näinud midagi."
"Tean, mrs. Legge. Kuid meil tuleb kõik ühtemoodi ära kuulata. Näiteks, kus te olite kella veerand viie ja viie vahel?"
"Kell neli jõin teed."
"Teejoomistelgis?"
"Jah."
"See oli vist rahvast tulvil?"
"Oh, hirmsasti tulvil."
"Kas te nägite seal kedagi tuttavat?"
"Jah, mõnda vanemat inimest. Polnud kellegagi kõnelda. Jumal, kuidas ma teed janunesin! See oli kell neli, nagu ma ütlesin. Läksin oma telki tagasi pool viis ja jätkasin ennustamist. Jumal teab, mida ma naistele küll lubasin. Miljonärist abikaasasid, filmiedu Hollywoodis... Tühine merereis ja umbusklikud naised olidki taltsad."
"Mis juhtus selle poole tunni jooksul, kui te ära olite - arvatavasti tunglesid inimesed ikka telki?"
"Oh, ma riputasin sildi. "Olen kell 4.30 tagasi" üles."
Inspektor tegi plokki märkmeid.
"Millal te viimati leedi Stubbsi nägite?"
"Hattiet? Tõesti ei tea. Ta oli päris käeulatuses, kui oma telgist väljusin, et teed jooma minna, kuid ma ei rääkinud temaga. Ei mäleta teda hiljem. Keegi ütles mulle alles, et ta on kadunud. On see tõsi?"
"Jah on."
"Ah nii," ütles Sally Legge rõõmsameelselt, "teate ju, et ta on pisut imelik. Võib-olla mõrv hirmutas ta ära."
"Tänan teid, mrs. Legge."
Mrs. Legge oli kärme lahkuma. Uksel möödus ta Hercule Poirot'st.

***

Lakke vahtides rääkis inspektor: "Mrs. Legge ütleb, et oli teejoomistelgis kella nelja ja poole viie vahel. Mrs. Folliat ütleb, et oli kella neljast alates tee pakkumisel abiks, kuid mrs. Legge seal ei käinud." Ta vaikis ja jätkas siis: "Miss Brewis ütleb, et leedi Stubbs palus teda viia Marlene Tuckerile kandik kookide ja puuviljajoogiga. Michael Weyman ütleb, et see on võimatu: leedi Stubbs niisugust asja ei tee, pole talle iseloomulik."
"Ah," lausus Poirot, "vastukäivad tunnistused! Jah, neid leidub alati."
"Ja kui tüütu on neid lahti arutada," ütles inspektor. "Üheksal juhul kümnest pole need ka olulised. Selge on see, et meil tuleb teha tublisti uurimistööd."
"Mida te nüüd arvate, mon cher? Millised on viimased ideed?"
"Mõtlen," ütles inspektor tõsiselt, "et Marlene Tucker nägi midagi, mida ta poleks tohtinud näha. Mõtlen, et selle pärast, mida ta nägi, pidi ta surema."
"Ei vaidle vastu," lausus Poirot. "Küsimus on selles: mida la nägi?"
"Ta võis näha mõrva," ütles inspektor. "Või nägi isikut, kes tappis."
"Mõrva?" küsis Poirot: "Kelle mõrva?"
"Mida teie arvate, Poirot? Kas leedi Stubbs on elus või surnud?"
Poirot vaikis pisut, enne kui vastas. Siis ta ütles: "Arvan, mon ami, et leedi Stubbs on surnud. Ütlen ka, miks ma seda arvan. Sellepärast, et mrs. Folliat peab leedi Stubbsi surnuks. Jah, ükskõik mida mrs. Folliat ka ütleb või teeskleb arvata, usub ta, et Hattie Stubbs on surnud. Mrs. Folliat," lisas Poirot, "teab paljugi, mida meie ei tea."

XII

Kui Hercule Poirot järgmisel hommikul einele ilmus, oli laua taga üpris vähe kodakondseid. Mrs. Oliver, kes polnud veel toibunud eelmise päeva šokist, einestas voodis. Michael Weyman oli joonud tassi kohvi ja läinud vara välja. Ainult sir George ja ustav miss Brewis istusid laua taga. Sir George'i hingelisest seisundist andis tunnistust võimetus süüa ainsatki suutäit. Toit tema ees taldrikul seisis puutumatult. Ta lükkas kõrvale väikese paki kirju, mida miss Brewis avatult tema ette pani. Ta jõi kohvi ilmel, et ei tea, mida teeb. Ta ütles harjumuslikult: "Hommikut, mr. Poirot" ja langes siis tagasi mõtteisse. Aeg-ajalt kostis temalt äkilisi hüüatusi.
"Nii uskumatu on kogu see neetud lugu. Kus võiks ta olla?"
"Juurdlus algab neljapäeval," ütles miss Brewis. "Helistati, et seda teile öelda."
Majaperemees vaatas sekretäri, nagu poleks midagi mõistnud.
"Juurdlus?" küsis ta. "Ahjaa, muidugi." Ta hääl oli nüri ning huvitu. Pärast paari kohvilonksu ütles ta: "Naised tegutsevad ettenägematult. Mida ta oma arust küll teeb?"
Miss Brewis mossitas huuli. Poirot pani tähele, et naise närvid olid ülimalt pingul.
"Hogdson tuleb hommikul teie juurde," märkis miss Brewis, "lüpsikuuride elektrifitseerimise pärast. Ja kell kaksteist on..."
Sir George katkestas teda.
"Ma ei võta kedagi vastu. Lükake kõik edasi. Kuidas pagan suudab üks mees teie meelest äriasjadega tegelda, kui ta on oma naise pärast poole aruga?"
"Nagu soovite, sir George." Miss Brewisi suus kõlas see: "Nagu teie lordlik hiilgus suvatseb." Sekretäri rahulolematus oli ilmne.
"Iial ei või teada," ütles sir George, "mida naised pähe võtavad või milliseid lollusi meelsasti teevad! Olete sellega nõus, ah?" Viimane küsimus oli määratud Poirot'le.
"Les femmes? Nad on äraarvamatud," ütles Poirot, kergitades gallialase innuga kulme ning käsi. Miss Brewis nohises pahameelselt.
"Paistis, et temaga on kõik korras," ütles sir George. "Ta oli uue sõrmuse üle neetult õnnelik, lõi end aiapeoks üles. Nii nagu harilikult ikka. Polnud meil sõnavahetust ega üldsegi riidu. Ja läks sõnalausumata minema."
"Mis kirjadesse puutub, sir George," alustas miss Brewis.
"Käigu need neetud kirjad põrgusse," lausuus sir George ja lükkas oma kohvitassi eemale.
Ta korjas kirjad oma taldriku kõrvalt kokku ja peaaegu viskas need sekretärile tagasi.
"Vastake neile, kuidas soovite! Ärge tülitage mind." Ta jätkas endamisi solvunud toonil: "Ma ei suuda midagi teha... Ei tea sedagi, kas tollest politseist on midagi kasu. Räägib liiga õrnalt."
"Mina usun," ütles miss Brewis, "et politsei on väga tubli. Neil on küllalt vahendeid kadunud isikute jälitamiseks."
"Neil kulub vahel päevi," ütles sir George, "leida mõni ärajooksnud poiss, kes end heinakuhjas peidab."
"Ma ei usu, et leedi Stubbs oleks heinakuhjas, sir George."
"Kui ma midagi teha saaksin," kordas õnnetu abikaasa. "Kuulge, ma panen kuulutuse ajalehte. Kirjutage üles, Amanda." Sir George tegi mõttepausi. "Hattie. Palun tule koju. Olen sinu pärast meeleheitel. George. Kõikidesse lehtedesse, Amanda."
Miss Brewis ütles hapult: "Leedi Stubbs ei loe sageli ajalehti, sir George. Teda ei huvita hoopiski päevasündmused, või see, mis juhtub laias maailmas." Ta lisas tigedalt, kuid sir George polnud tigeduse hindamise tujus: "Muidugi võiks panna kuulutuse "Vogue'i". Siis ehk torkab see talle silma."
Sir George ütles lihtsalt: "Ükskõik kuhu, peaasi, et saab tehtud."
Ta tõusis püsti ja läks ukse poole. Käsi juba ukselingil, ta peatus ning astus paar sammu tagasi. Ta pöördus vahetult Poirot' poole.
"Kuulge, Poirot," ütles ta, "teie ei mõtle ju, et ta on surnud?"
Poirot vaatas oma kohvitassi, kui vastas: "Ütlesin, sir George, et praegu on liiga vara sellist asja oletada. Siiani pole põhjust niisugust mõtet pähe võtta."
"Teie siis mõtlete niiviisi," ütles sir George raskelt. "Olgu," lisas ta tõsiselt, "mina mitte! Mina ütlen, et temaga on kõik korras." Ta noogutas ägenevas trotsis mitu korda pead ja lahkus ust paugutades.
Poirot määris mõtlikult röstitud saiaviilukale võid peale. Neil juhtudel, kui oli arvata, et naine on mõrvatud, kahtlustas ta automaatselt meest. (Ja vastupidi: mehe tapmise korral kahtlustas naist.) Kuid sel juhul ei tekkinud kahtlust, et sir George on leedi Stubbsi kõrvaldanud. Lühike vaatlus oli Poirot'd veennud, et sir George oli oma naisesse kiindunud. Veel enam, nii palju kui tema suurepärane mälu teda teenis (aga see teenis teda väga hästi), oli sir George viibinud peoplatsil kogu pärastlõuna, kuni Poirot koos mrs. Oliveriga olid ohvrit vaatama läinud. Ta oli olnud seal ka siis, kui nad olid uudistega tagasi saabunud. Ei, sir George ei olnud vastutav Hattie' surma eest. Kui Hattie oli surnud. Pealegi, ütles Poirot endale, veel pole põhjust seda uskuda. Küllap ta oli sir George'ile tõtt rääkinud. Kuid südamepõhjas jäi ta veendumus muutmatuks. See oli, mõtles ta, nii mõrva - kaksikmõrva - moodi.
Miss Brewis, kes kõneles peaaegu pisarateni ulatuva tigedusega, katkestas tema mõtted.
"Mehed on nii rumalad," ütles ta, "täielikud lollid! Mõnes asjas äärmiselt kavalad, lähevad ja abielluvad nad hoopis ebaõnnestunult."
Poirot laskis alati inimesi kõnelda. Mida rohkem neid inimesi oli ja mida rohkem nad rääkisid, seda parem. Peaaegu alati leidus aganate seas teri.
"Te arvate, et see on õnnetu abielu?" nõudis ta.
"Kohutav - täiesti kohutav."
"See on - nad polnud õnnelikud?"
"Naisel oli mehe üle igatahes halb mõju."
"See on väga huvitav. Milline halb mõju?"
"Pani mehe iga käeviipe peale jooksma, laskis endale kalleid kingitusi teha - tal oli rohkem kalliskive kui üks naine kanda jõuab. Ja karusnahad. Tal oli kaks naaritsakasukat ja hermeliinkasukas. Tahaksin teada, mida hakkab naine peale kahe naaritsakasukaga?"
Poirot raputas pead.
"Seda ma ei tea," ütles ta.
"Silmakirjalik," jätkas miss Brewis. "Valelik! Mängib narri - eriti siis, kui siin on võõrad. Võib-olla arvab, et meeldib niiviisi mehele!"
"Ja ta meeldib niiviisi mehele?"
"Oh, mehed!" ütles miss Brewis, ta hääl värises hüsteeria piiril. "Nad ei hinda tublidust või omakasupüüdmatust, ustavust või muud säärast omadust! Targa, võimeka naisega oleks sir George kaugele jõudnud."
"Kuhu jõudnud?" päris Poirot.
"Ta oleks võinud kohapeal silmapaistva positsiooni hõivata. Või kandideerida parlamenti. Ta on selleks palju võimekam kui vaene mr. Masterton. Ma ei tea, kas te olete kuulnud mr. Mastertoni kõnet pidamas - ta on väga tuim kõnemees. Oma positsiooni eest on ta tänu võlgu oma naisele. Mrs. Masterton seisab võimukalt oma mehe selja taga. Temalt on initsiatiiv ja poliitikataip."
Poirot värises sisemiselt mrs. Mastertoniga abielus olemise mõtte juures, kuid ta nõustus ausalt miss Brewisi sõnadega.
"Jah," ütles ta, "ta on selline. Femme formidable," pomises ta omaette.
"Sir George ei ole auahne," jätkas miss Brewis, "ta rahuldub sellega, et elab siin, viidab niisama aega ja mängib maahärrat, vahetevahel käib Londonis oma ettevõtteid vaatamas, kuid oma võimete juures võiks ta palju rohkem saavutada. Ta on ülimalt tähelepanuväärne mees, mr. Poirot. Too naine ei mõistnud teda iialgi. Ta pidas meest masinaks, kellelt saab välja pressida kasukaid, ehteid ja kalleid riideid. Kui sir George oleks abielus kellegagi, kes tõesti tema võimeid hindaks..." Naine katkestas, ta hääl muutus ebakindlaks.
Poirot vaatas teda tõsise kaastundega. Miss Brewis oli oma peremehesse armunud. Ta oli mehesse ustavalt ja kirglikult kiindunud, kuid sir George'il polnud sellest vististi aimugi ja see poleks teda kindlasti ka huvitanud. Sir George'ile oli Amanda Brewis usin masin, kes võttis argiaskelduste koorma enda kanda, kes vastas telefonikõnedele, kirjutas kirju, palkas teenijaid, hoolitses söögi eest ja tegi peremehele elu mugavaks. Poirot kahtles, kas sir George on kunagi mõelnud oma sekretärile kui naisele. Ja ta mõistis, et selles peitub hädaoht. Naine on võimeline end üles keerama, ta võib jõuda hüsteeria tippu, kuid seda ei märka tema kiindumuse objektiks olev hajameelne mees.
"Silmakirjalik, intrigeeriv, kaval kass, vaat kes ta on," ütles miss Brewis pisarsilmil.
"Te ütlete on, mitte oli," pani Poirot tähele.
"Muidugi pole ta surnud!" lausus miss Brewis halvakspanevalt. "Jooksis kellegi mehega minema, muud midagi! See on tema moodi."
"Võimalik. See on alati võimalik," ütles Poirot. Ta võttis tüki röstitud saia, vaatas süngelt marmelaadiga kannu, siis heitis pilgu üle laua, et keedist leida. Keedist ei olnud, nii alistus ta või kasuks.
"See on ainus seletus," lausus miss Brewis. "Loomulikult ei tule sir George selle peale."
"Kas leedi Stubbsil... on olnud... võõraste meestega tegemist?" küsis Poirot delikaatselt.
"Oh, ta on väga tark," sõnas miss Brewis.
"See tähendab, et teie ei ole midagi märganud?"
"Ta on hoolitsenud selle eest et mul pole olnud võimalik märgata," ütles miss Brewis.
"Kuid te arvate, et on juhtunud - kuidas öelda - vargseid episoode?"
"Ta tegi kõik, et Michael Weymani pead segi ajada," ütles miss Brewis. "Viis ta kameeliate aeda vaatama - sel aastaajal! Teeskles, et huvitus tennisepaviljonist."
"Kuid arhitekt teeb siin ju tööd ning minu arust laseb sir George tennisepaviljoni just naise jaoks ehitada."
"Ta ei mängi tennist hästi," ütles miss Brewis. "Ta ei mängi ühtki mängu hästi. Soovib vaid meeldivat paika, kus istuda, samal ajal kui teised inimesed end joostes palavaks ajavad. Oh jaa, ta tegi kõik, et Michael Weymani pead segi ajada. See oleks tal ehk õnnestunudki, kui arhitekt poleks leidnud teise objekti."
"Ah," ütles Poirot, määrides marmelaadikildu röstitud saiale ja hammustades kõhklevalt suutäie. "Või mr. Weyman leidis teise objekti?"
"See oli mrs. Legge, kes soovitas arhitekti sir Georgeile," ütles miss Brewis. "Ta tundis mr. Weymani juba enne abiellumist. Chealseas vististi. Naine harrastab joonistamist."
"Ta on väga veetlev ja intelligentne noor naine," ütles Poirot prooviks.
"Oh jaa, ta on väga intelligentne," lausus miss Brewis. "Tal on ülikooliharidus ja julgeksin öelda, et ta oleks karjääri teinud, kui poleks abiellunud."
"Kas ta on kaua abielus olnud?"
"Kolm aastat vist. See abielu ei ole nähtavasti eriti õnnestunud."
"Kas nad ei sobi omavahel?"
"Mees on veider, väga tujukas. Jalutab omaette, olen kuulnud mõnikord, et ta kohtleb naist halvatujuliselt."
"Tülid ja leppimised on noore abielu osa," ütles Poirot. "Nendeta oleks elu igav."
"Mrs. Legge veedab tihti aega koos Michael Weymaniga," ütles miss Brewis. "Arvan, et arhitekt oli enne, kui Sally Alec Legg'iga abiellus, naisesse armunud. Ütleksin, et praegu on see naise poolt vähemalt kerge flirt."
"Kuid mr. Legg'ile lugu ei meeldi?"
"Kes seda teab, temast ei saa aru. Kuid minu arust on ta viimasel ajal rohkem tusane olnud."
"Kas ta imetles leedi Stubbsi?"
"Leedi Stubbs oli selles kindel. Ta arvas, et tarvitseb vaid sõrme liigutada, kui iga mees juba armub temasse!"
"Igal juhul, kui ta lahkus kellegi mehega, nagu te arvate, pole see mr. Weyman, sest viimane on veel siin."
"See on keegi, kellega ta kohtus sulaja," sõnas miss Brewis. "Ta lahkus tihtipeale vaikselt majast ja läks metsa. Ta oli üle-eelmise öö ära. Haigutades ütles, et läheb voodisse, kuid pool tundi hiljem märkasin teda kõrvaluksest väljumas, sall peas."
Poirot vaatas mõtlikult enese vastas istuvat naist. Teda huvitas, kas miss Brewisi sõnadel on tõepõhja all või sisaldasid need ainult soovi. Ta oli kindel, et mrs. Folliat ei jaganud miss Brewisi mõtteid ja et mrs. Folliat tundis Hattie't palju paremini kui miss Brewis. See, et leedi Stubbs oli armukesega ära jooksnud, sobis miss Brewisi skeemiga. Ta hakkaks lohutama mahajäetud meest ja tema eest ajama lahutuseasju. Kuid see ei ole tõepärane pilt. Poirot mõtles, kas Hattie valis armukesega põgenemiseks säärase imeliku aja. Tema omalt poolt ei uskunud sellist varianti.
Miss Brewis nohises läbi nina ja korjas kokku laialipudenenud kirju.
"Kui sir George tõepoolest tahab kuulutust ajalehtedesse panna, tuleb seda teha," ütles ta. "Viimane lollus ja ajaraiskamine. Tere hommikut, mrs. Marterton," lisas ta, kui uks mõjukalt avanes ning mrs. Masterton sisse sammus.
"Kuulsin, et juurdlus algab neljapäeval," kõmistas ta. "Hommikust, mr. Poirot."
Miss Brewis peatus, peo kirju täis.
"Kas ma võin midagi teie heaks teha, mrs. Masterton?" küsis ta.
"Ei, tänan teid, miss Brewis. Loodetavasti on teil hommikul palju tegemisi, kuid ma tahaksin teid tänada eilse tõhusa töö eest. Milline hea organisaator ja tubli tööjõud te olete. Oleme kõik teile tänulikud."
"Tänan teid, mrs. Masterton."
"Ärge laske end segada. Vahetan mõne sõna mr. Poirot'ga."
"Olen vaimustatud, madam," ütles Poirot. Ta oli püsti tõusnud ja kummardus nüüd.
Mrs. Masterton haaras tooli ja istus. Miss Brewis lahkus toast, olles tasakaalu tagasi saanud.
"Oivaline naine," ütles mrs. Masterton. "Ei tea, mida Stubbsid temata peale hakkaksid. Tänapäeval on majapidamist keeruline juhtida. Vaene Hattie poleks sellega toime tulnud. See on eriskummaline lugu, mr. Poirot. Tulin küsima, mida te sellest arvate."
"Mida te ise arvate, madam?"
"Seda on ebameeldiv tunnistada, kuid minu meelest on siia sattunud mõni haiglane tüüp. Loodetavasti mitte kohalik. Võib-olla lasti ta vaimuhaiglast välja - neid ikka lastakse viimasel ajal pooltervetena koju. Tahan öelda, et kellelgi polnud Tuckeri tüdruku tapmise eesmärki. Muud motiivi peale ebanormaalse mõtlemise ei saa olla. Ja kui see mees, ükskõik kes ta ka oleks, on ebanormaalne, võib ta olla kägistanud ka vaese Hattie Stubbsi. Vaesel lapsel ei ole ju eriti terav mõistus. Kui ta kohtas üht tavalise väljanägemisega meest ja too kutsus teda metsa midagi vaatama, läks Hattie kui talleke, kuulekalt ja midagi kahtlustamata."
"Arvate, et ta laip on kusagil mõisa territooriumil?"
"Jah, mr. Poirot, mõtlen. See leitakse, kui kõik läbi otsitakse. Mõelge vaid, siin on kuuskümmend viis aakrit metsamaad, leidmine võtab aega, kui laip on peidetud põõsastesse või visatud järsakust alla puude vahele. Tarvis on verekoeri," ütles mrs. Masterton, vaadates ise ringi nagu tõeline verekoer. "Verekoeri! Helistan politseiülemale ja räägin seda."
"Võib-olla on teil õigus, madam," ütles Poirot. See oli ainus, mida kõlbas mrs. Mastertonile öelda.
"Muidugi on mul õigus," lausus mrs. Masterton, "kuid mind teeb ärevaks, et too tüüp siin ringi hulgub. Kui siit lahkun helistan külasse, et emad oma tütreid üksi välja ei laseks. See on ebameeldiv, mr. Poirot, tunda mõrvarit enda keskel."
"Väike küsimus, madam. Kuidas pääses too haiglane mees paadimajja? Selleks on tarvis võtit."
"Ah see," vastas mrs. Masterton, "see on lihtne. Tüdruk tuli muidugi välja."
"Tuli paadimajast välja?"
"Jah. Arvan, et ta tüdines ära nagu ikka tüdrukud. Võib-olla jalutas ringi. Arvan, et ta nägi Hattie Stubbsi tapmist. Kuulis rüselemist, läks vaatama ning too mees, kes oli leedi Stubbsile lõpu peale teinud, pidi ka tema tapma. Tüdrukut oli kerge paadimajja tagasi viia, seal maha visata ja väljudes uks kinni tõmmata. Seal oli ju snepperlukk."
Poirot noogutas veidi. Tema eesmärk ei olnud vaielda mrs. Mastertoniga või tähelepanu juhtida huvitavale faktile, millest naine oli mööda vaadanud - kui Marlene Tucker tapeti väljaspool paadimaja, pidi keegi küllalt hästi tundma mõrvajahi mängu üksikasju, et tüdruk asetada põrandale selliselt, nagu ohver pidi välja nägema. Selle asemel ütles ta leebelt: "Sir George on veendunud, et ta naine elab."
"Ta räägib niiviisi sellepärast, et tahab seda uskuda. Ta oli naisesse väga kiindunud." Ootamatult lisas ta: "Mulle meeldib George Stubbs; vaatamata oma päritolule ja linlikule tagapõhjale läheb tal krahvkonnas hästi. Kõige halvem on vast see, et ta on veidi snoob. Kuid snobism on kõige väiksem puudus."
Poirot ütles veidi küüniliselt: "Tänapäeval, madam, on raha niisama vastuvõetav kui hea päritolu."
"Ma ei ole teiega ühel nõul. Tal pole tarvis snoob olla - ostis mõisa, pillas raha ja me kõik külastame teda! Kuid tegelikult see mees meeldib ümbruskonna rahvale. Mitte ainult raha pärast. Muidugi on selles suur osa Amy Folliati tööd. Tema toetas uustulnukaid, ja temal on siinkandis suur mõju. Folliatid on elanud siin Tudori aegadest saadik."
"Alati on Nasse Houseis Folliatid," pomises Poirot omaette.
"Jah." Mrs. Masterton ohkas. "Kurb, kui palju kahju tekitas sõda. Noored mehed said lahingus surma. Ellujäänud ei suuda majapidamist enam korraldada, ja tulebki valdus ära müüa..."
"Kuigi mrs. Folliat kaotas oma kodu, elab ta ometi mõisas."
"Jah. Ta on väravavahimaja meeldivaks elupaigaks muutnud. Olete seal viibinud?"
"Ei. Ma pole väravast sees käinud."
"See pole kerge," lausus mrs. Masterton. "Elada endise kodu väravas, näha, kuidas kodu on võõraste valduses. Kuid Amy Folliatist lugu pidades pean ütlema, et tema sellest küll kibestunud ei ole. Tema plaanitseski mõisa ostu. Küllap andis ta Hattie'le idee siia elama tulla ja soovitas tal ka George Stubbsi selleks veenda. Amy Folliat poleks suutnud näha, kui maja oleks muudetud võõrastemajaks või muuks asutuseks, maa tükeldatud ehituste alla." Mrs. Masterton tõusis. "Pean minema. Mul on tegemist."
"Loomulikult. Pidite ju politseiülemaga verekoerte pärast kõnelema."
Mrs. Masterton tõi kuuldavale sügava naerupuhangu. "Kasvatasin kunagi neid koeri," ütles ta. "Rahvas räägib, et olen ise natuke verekoera sarnane."
Poirot jahmus kergelt ja naisel oli terav pilk seda märkama.
"Vean kihla, et teiegi mõtlete nii, mr. Poirot," ütles ta.

XIII

Kui mrs. Masterton oli lahkunud, läks Poirot välja ja jalutas aeglaselt metsa. Ta närvid jätsid pisut soovida. Ta tundis vastupandamatut soovi vaadata iga põõsa alla ja uurida iga rododendronipuhmast kui laiba võimalikku peidupaika. Lõpuks jõudis ta templini ja astus sisse, istus kivipingile, et puhata jalgu, mis olid nagu ikka kängitsetud kitsastesse teravaninalistesse lakk-kingadesse.
Läbi puude silmas ta jõe sillerdust ja vastaskalda metsarikast nõlva. Ta nõustus endamisi noore arhitektiga, et see koht poleks kõlvanud säärase ehituse alla. Isegi metsasihtide raiumine ei parandaks vaadet jõele. Nagu Michael Weyman oli öelnud, oleks maja lähedale rohelisele nõlvale püstitatud templist avanenud oivaline vaade jõele kuni Helmmouthini. Poirot mõtted libisesid äkki kõrvale. Helmmouth, "Esperance" ja Etienne De Sousa. Kogu lugu peab olema ühendatud, aga kuidas, ei suutnud ta kujutleda. Vilksatasid kiusavad detailid, kuid see oli ka kõik.
Midagi säravat torkas Poirot'le silma ja ta kummardus seda üles tõstma. Ese lebas templi tsementpõranda praos. Ta võttis selle pihku ning vaatas ähmase äratundmisenaeratusega. See oli tilluke kuldne ripats. Poirot kortsutas kulmu, üks pilt ilmus ta silme ette. Käevõru. Kuldkäevõru rippuvate amulettidega. Ta istus telgis ja madam Zuleika alias Sally Legge'i hääl ennustamas brünette naisi, merereisi ja suurt varandust. Jah, temal oli olnud tillukeste kuldripatsitega käevõru. Üks moeesemeid, mis kordas Poirot' varase nooruse moodi. Võib-olla sellepärast oligi see talle muljet jätnud. Oletatavasti oli mrs. Legge millalgi templis istunud ja üks talisman oli käevõrust pudenenud. Vahest naine ei märganudki seda. See võis juhtuda mõned päevad - või nädalad tagasi. Või - oli see eile pärastlõunal.
Poirot kaalutles viimast võimalust. Siis kuulis väljas samme ning vaatas järsku üles. Üks kuju astus ümber nurga templi ette ja peatus Poirot'd nähes ehmunult. Poirot vaatles pikalt saledat blondi noormeest, kelle särk oli kirjatud kilpkonnadest. Särki ei saanud unustada. Ta oli märganud seda eile mängude platsil.
Poirot nägi, et noormees oli ebaharilikult erutatud. Ta ütles võõrapärase aktsendiga kiiresti: "Vabandust... ma ei teadnud..."
Poirot naeratas leebelt, kuid etteheitvalt.
"Kardan," sõnas ta, "et te kõnnite võõral territooriumil."
"Jah, andke andeks."
"Te tulete võõrastemajast?"
"Jah. Just sealt. Arvasin, et siit pääseb läbi metsa praamile."
"Kardan," lausus Poirot lahkesti, "et teil tuleb tagasi pöörduda. Siit ei lähe teed."
Noormees vastas, näidates nõusoleva naeratusega hambaid: "Vabandust. Palun väga vabandust."
Ta kummardus ja keeras ümber.
Poirot astus templist välja jalgrajale ning vaatas noormehele järele. Jõudnud teeraja lõpuni, vaatas too üle õla. Näinud, et Poirot teda jälgib, kiirendas noormees samme ja kadus käänaku taha.
"Eh bien," ütles Poirot endale, "kas ma nägin mõrvarit või mitte?"
Noormees oli eile peol viibinud, Poirot'ga kokku põrgates kulmu kortsutanud, järelikult pidi ta teadma, et läbi metsa ei läinud otseteed sadamasillani. Kui ta tõesti oli otsinud teed sadamasillani, poleks ta kõndinud templini, vaid hoidnud madalamale, jõele lähemale. Veel enam, tal oli olnud kohtumisele saabuja ilme, kes kohale jõudes leiab kohkudes eest vale isiku.
"Niiviisi," arutas Poirot. "Ta tuli kedagi kohtama. "Keda?" Tagantjärele tuli mõte: "Ja miks?"
Ta jalutas teekäänakuni ning vaatas sinna, kus tee puude vahele kadus. Noormeest kilpkonnadega särgis polnud märgata. Arvatavasti oli ta mõistlikuks pidanud haihtuda nii kiiresti kui võimalik.
Poirot läks pead raputades tuldud teed tagasi.
Mõttesse vajunud, tuli ta vaikselt ümber templi nurga ja peatus lävel, olles omakorda jahmunud. Templis põlvitas Sally Legge, pea põrandapragude kohal kummargil. Ehmudes hüppas ta püsti.
"Oh, mr. Poirot, kuidas te mind ehmatasite. Ma ei kuulnud teie tulekut."
"Kas te otsite midagi, madam?"
"Ma... ei, mitte päriselt."
"Võib-olla olete midagi kaotanud," lausus Poirot. "Maha pillanud. Või..." Ta võttis omaks kelmika, galantse kõneviisi: "Või oli see kohtamine, madam. Kahjuks pole vist mina isik, kellega tulite kohtuma?"
Naine oli jahmatusest toibunud.
"Kas keegi määrab siis keskhommikuks kohtamise?" päris ta nõudvalt.
"Mõnikord," vastas Poirot, "peab kohtamise korraldama ainusobival ajal." "Abikaasad," lisas ta mõttetargalt, "on vahel armukadedad."
"Kahtlen, kas minu oma on," vastas Sally Legge.
Ta lausus need sõnad küllalt kergelt, kuid Poirot tabas kibeda alatooni.
"Ta on nii hõivatud omaenda asjadest."
"Kõik naised kaebavad sel viisil oma abikaasade peale," ütles Poirot. "Eriti inglased," lisas ta.
"Teie, välismaalased, olete galantsemad."
"Teame," ütles Poirot, "et naisele tuleb öelda vähemalt kord, parem veel kolm või neli korda nädalas: armastan sind; tark on tuua talle lilli, lausuda komplimente, kiita tema väljanägemist uues kleidis või kübaras."
"Kas teie talitate niiviisi?"
"Mina, madam, pole naisemees," ütles Poirot. "Oh, häda!" lisas ta.
"Olen kindel, et selles pole häda. Teile meeldib olla vaba."
"Ei, ei, madam, see on kohutav - elus millestki ilma jääda."
"Mõtlen, et lollus on abielluda," lausus Sally Legge.
"Kahetsete taga päevi, mil joonistasite Chelseas oma stuudios?"
"Paistab, et te teate minust kõik, mr. Poirot?"
"Olen keelepeksja," vaslas Hercule Poirot. "Mulle meeldib inimestest kõik teada saada." Ta jätkas: "Kas te tõesti kahetsete, madam?"
"Oh, ma ei tea." Naine istus kannatamatult tagasi istmele. Poirot võttis istet tema kõrval.
Ta oli jälle kord asjaolu tunnistaja, millega hakkas juba harjuma. See veetlev punapäine tüdruk oli rääkinud temale mõndagi; enne inglasega kõnelemist oleks ta kindlasti kaks korda mõelnud.
"Lootsin," ütles naine, "et puhkusel olles vabaneme kõigest argipäevasest, suhted muutuvad endiseks... Kuid nii ei juhtunud."
"Ei?"
"Ei. Alec on niisama tusane ja - oh, ma ei tea - endasse tõmbunud. Ma ei tea, mis temaga lahti on. Ta on nii närviline, pingul. Talle helistatakse ja jäetakse veidraid teateid, tema aga ei kõnele mulle midagi. See teeb mind hulluks. Ta ei räägi mulle midagi. Alguses mõtlesin, et tal on mõni teine naine, kuid enam ei mõtle. See pole nii..."
Kuid naise hääles kostis kahtlus, mida Poirot oli kiire märkama.
"Kas te jäite eile õhtupoolikul teega rahule, madam?" küsis ta.
"Teega rahule?" Naine kortsutas kulmu, ta koondas mõtted. Siis ütles kähku: "Oh jaa. Te ei aima, kui kurnav oli looridesse mässitult telgis istuda. See lämmatas."
"Kas ka teejoomine telgis oli umbne?"
"Oh jaa, oli küll. Muide, siin ei ole midagi karikasarnast?"
"Kas te otsisite nüüdsama midagi, madam? Võib-olla seda?" Poirot hoidis peopesal tillukest kuldripatsit.
"Ma - jaa muidugi. Tänan teid, mr. Poirot. Kust te selle leidsite?"
"See oli siin, põrandapraos."
"Pidin selle millalgi siia pillama."
"Kas eile?"
"Oh ei, mitte eile. Kunagi varem."
"Kuid, madam, mäletan, et nägin just seda talismani teie randmel, kui te mulle tulevikku ennustasite."
Keegi ei suutnud Hercule Poirot'st paremini ettekavatsetult valetada. Ta rääkis kindla veendumusega ning Sally Legge vaatas selle kindluse ees maha.
"Ei mäleta täpselt," ütles ta. "Märkasin alles täna hommikul ripatsi kadumist."
"Siis olen õnnelik," lausus Poirot galantselt, "et saan selle teile tagasi anda."
Naine keerutas ripatsit närviliselt sõrme ümber. Siis ta tõusis: "Tänan teid, mr. Poirot, tänan väga" ütles ta. Naine hingas katkendlikult ja ta silmad olid ärevad.
Ta kiirustas templist välja. Poirot' nõjatus tahapoole ja noogutas aeglaselt pead.
Ei, ütles ta endale, te ei läinud eile õhtupoolikul teed jooma. Mitte tee pärast ei tahtnud te nii väga teada, kas kell on neli. Te tulite siia eile õhtupoolikul. Siia, templisse. Poolel teel paadimajja. Te tulite siia kedagi kohtama.
Ja jälle kuulis ta samme lähenemas. Kiired kannatamatud sammud. "Nüüd võib-olla," ütles Poirot ettenägelikult naeratades, "ilmub too, keda mrs. Legge tuli siia kohtama."
Aga kui Alec Legge templi nurga tagant välja keeras, hüüatas Poirot: "Jälle valesti!"
"Ah? Mis on?" Alec Legge oli kohkunud.
"Ütlesin," seletas Poirot, "et eksisin jälle. Ma eksin harva," jätkas ta, "ja see vihastab mind. Ma ei lootnud teid näha."
"Keda te lootsite näha?" küsis Alec Legge.
Poirot vastas viivitamatult. "Noormeest, peaaegu noorukit kirjus kilpkonnadega särgis."
Ta oli rahul oma sõnadest tekkinud efektiga. Alec Legge astus sammu ettepoole. Ta ütles seosetult: "Kuidas te teate? Kuidas... mida te öelda tahate?"
"Olen psühholoog," ütles Poirot ja sulges silmad.
Alec Legge astus veel paar sammu ettepoole. Poirot mõistis, et tema ees seisis väga vihane mees.
"Mida kuradit te öelda tahate?" nõudis too.
"Arvan," ütles Poirot, "et teie sõber läks tagasi noortehotelli. Kui te vajate teda, leiate ta sealt!"
"See on siis niiviisi," pomises Alec Legge.
Ta vajus kivipingile.
"Sellepärast oletegi siin? Auhindade kätteandmisest pole juttugi. Oleksin pidanud paremini teadma." Mees pöördus Poirot' poole. Ta nägu oli kurnatud ning õnnetu. "Tean, millega see sarnaneb," ütles ta. "Tean, millega kogu lugu sarnaneb. Kuid see ei ole nii, nagu teie arvate. Mind võeti õnge. Kui oled kord nende inimeste püünisesse sattunud, pole kerge sellest pääseda. Selles on asi. Tahan sellest pääseda. Muutud meeleheitlikuks. Kavatsed meeleheitlikke tegusid. Tunned end püünises rotina ega saa midagi parata. Oh, mis see jutt aitab! Nüüd teate, mida tahtsitegi teada. Saite ülestunnistuse."
Alec Legge tõusis püsti, komistas veidi, nagu ei näeks teed, siis tormas tagasi vaatamata minema.
Hercule Poirot jäi maha, silmad pärani ja kulmud kõrgel.
"See oli väga imelik," pomises ta. "Imelik ja huvitav. Mul on ülestunnistus, mida vajan? Mille ülestunnistus? Mõrva oma?"

XIV

Inspektor Bland istus Helmmouthi politseijaoskonnas. Politseiülem Balwin, kogukas mõnusa väljanägemisega mees, istus teisel pool lauda. Laual kahe mehe vahel oli must vettinud kogum. Inspektor Bland torkis seda ettevaatlikult nimetissõrmega.
"Igatahes on see tema kübar," ütles ta. "Olen selles kindel, kuigi ei või vanduda. Temale meeldis säärane kuju. Nii toatüdruk rääkis. Tal on neid enam kui üks. Üks kahvaturoosa, teine lillakaspruuni värvi, kuid eile kandis ta musta kübarat. Jah, see ta on. Ja teie õngitsesite selle jõest välja? Näib, et lugu on nii, nagu me arvasime."
"Pole veel kindel," ütles Baldwin. "Pealegi," lisas ta, "võis igaüks kübara jõkke visata."
"Jah," sõnas Bland, "see võidi visata paadimajast või jahilt."
"Jaht on veel ankrus," ütles Baldwin. "Naine peab veel seal viibima, kas elavalt või surnult."
"De Sousa pole täna maal käinud?"
"Seni mitte. Ta on jahil. Istub tekil ja suitsetab sigarit."
"Inspektor Bland vaatas kella.
"On aeg minna jahile," ütles ta.
"Mõtlete naist leida?" küsis Baldwin.
"Ei hellita sellist lootust," ütles Bland. "Hakkan arvama, et see mees on tark kurat."
Inspektor vajus korraks mõttesse, puudutas jälle kübarat. Siis ta ütles: "Kas laipa on võimalik leida - kui niiviisi oletada? Mida te arvate?"
"Jah," lausus Baldwin. "Kõnelesin täna hommikul Otterweightiga. Ta on endine rannavalvur. Sel ajal kui naine läks Helmi jõkke - kui ta läks -, oli parajasti mõõn. Praegu on täiskuu ja hoovused kiired. Arvan, et laip kandus merre ning hoovus viis ta Cornwalli rannikule. Ei oska arvata, kus laip võiks välja tulla või kas ta üldse välja ilmub. Siin oli paar uppumisjuhtu, laipu ei leitud iialgi. Need satuvad kaljudele. Siin, Start Pointi juures. Teisest küljest võib see ka iga hetk välja ilmuda."
"Kui ei ilmu, läheb raskeks," ütles Bland.
"Kas te olete kindel, et naine läks jõkke?"
"Ma ei näe muud võimalust," ütles inspektor Bland raskemeelselt. "Teate ju, kontrollisime busse ja ronge. Paik on vähese liiklusega. Naine kandis silmatorkavat riietust ega võtnud midagi muud kaasa. Nii ma ütleksingi, et ta pole eal Nasse'ist lahkunud. Kas on tema laip meres või kuskile mõisa peidetud. Tahaksin teada," jätkas ta raskelt, "mis on motiiv. Ja muidugi, kus on laip," lisas ta tagantjärele.
"Me ei jõua kuskile, enne kui laip pole leitud."
"Aga teine tüdruk?"
"Too nägi seda - või midagi muud. Lõpuks jõuame loos selgusele, aga see pole kerge."
Baldwin vaatas omakorda kella. "Aeg on minna," ütles ta.
De Sousa võttis kaks politseinikku "Esperance'i" pardal kütkestava viisakusega vastu. Ta pakkus neile juua, millest nad keeldusid, ning väljendas jätkuvat sõbralikku huvi nende tegevuse vastu.
"Kas te olete tolle noore tütarlapse surma puutuvas juurdluses edasi jõudnud?"
"Meil on edusamme," vastas talle inspektor Bland.
Politseiülem võttis jutujärje enda kätte ja teatas delikaatselt nende visiidi eesmärgi.
"Tahate "Esperance'i" läbi otsida?" De Sousa ei väljendanud pahameelt. Selle asemel oli ta lõbustatud. "Kuid miks? Kas te arvate, et ma varjan mõrvarit või olen koguni ise mõrvar?"
"See on vajalik, mr. De Sousa, olen kindel, et te mõistate. Läbiotsimisorder..."
De Sousa tõstis käed.
"Aga ma olen nõus teid aitama - väga kohe! Oleme nagu sõbrad. Otsige, mida soovite. Ah, kas te arvate, et minu nõbu leedi Stubbs on siin? Mõtlete, et ta jooksis mehe juurest ära ning varjab end minu juures? Otsige, härrased, igal juhul otsige."
Läbiotsimine oli korralik. Põhjalik. Lõpuks lahkusid mõlemad politseinikud jahilt, püüdes oma meelehärmi varjata.
"Te ei leidnud midagi? Kui kahju. Kuid ma ütlesin ju teile. Soovite ehk midagi värskendavat? Ei?"
De Sousa saatis mehed nende paadini.
"Ja mis saab minust?" küsis ta. "Kas ma võin lahkuda. Mõistate, et siin on veidi tüütavaks läinud. Ilm on ilus. Jätkaksin heameelega teed Plymouthi."
"Oleks kena, sir, kui te jääksite siia juurdluse ajaks - see on homme, võib-olla uurimiskohtunik soovib teilt midagi küsida."
"Miks mitte. Tahan teha kõik, mida suudan. Kuid pärast seda?"
"Pärast seda, sir," ütles politseiülem Baldwin, nägu liikumatu, "võite minna sinna, kuhu soovite."
Viimane asi, mida mehed nägid, kui mootorpaat jahist eemaldus, oli De Sousa naeratav nägu neile järele vaatamas.

***

Juurdlus kulges piinavalt igavalt. Peale meditsiiniliste ja identsusetunnistuste ei pakkunud miski pealtvaatajate uudishimule rahuldust. Rahuldati juurdluse edasilükkamise palve. Kogu menetlus oli olnud täiesti formaalne.
See, mis järgnes juurdlusele, nii formaalne ei olnud. Inspektor Bland veetis pärastlõuna populaarsel lõbusõidulaeval "The Devon Belle". Lahkunud kell kolm Brixwellist, tegi laev ringi ümber neeme, sõitis piki rannikut, jõudis Helmi jõe suhu ja läks mööda jõge üles. Peale inspektor Blandi oli laeval umbes kakssada kolmkümmend inimest. Inspektor istus laeva paremas pardas, uurides metsarikast rannikut. Laev läbis jõe käänaku ja möödus üksikust halli katusega paadimajast, mis kuulus Hoodown Parkile. Inspektor Bland vaatas vargsi kella. See oli veerand viis. Nüüd jõudsid nad Nasse'i paadimaja lähedale.
Väikese rõdu ja paadisillaga ehitis oli puude keskel väike ning tagasihoidlik, ükski märk ei näidanud, et paadimajas keegi viibib, kuigi inspektor Bland teadis, et paadimaja pole tühi. Vastavalt korraldusele seisis konstaabel Hoskins seal postil.
Paadimaja trepi lähedal oli väike paat. Selles istusid keegi mees ja tütarlaps matkavarustuses. Neil oli käsil üpris jõhker mäng: tütarlaps karjus, mees teeskles, et lükkab ta üle paadi ääre. Samal hetkel kostis mürisev hääl valjuhääldi kaudu.
"Daamid ja härrad," kõmas üle laeva, "nüüd jõuate tuntud Gitchami küla juurde, kuhu jääme kolmveerand tunniks ja kus te võite teed juua. Paremal on Nasse House. Majani jõuate kahe-kolme minutiga, see paistab puude vahelt. Koht kuulus esialgu sir Gervase Folliatile, sir Francis Drake'i kaasaegsele, kes sõitis koos temaga Uude maailma. Praegu on see sir George Stubbsi omand. Vasakul on kuulus Gooseacre'i kalju. Mõõna ajal daamid ja härrad, viidi sinna kurjad naised ja jäeti niikauaks, kuni vesi tõusis nende kaelani."
Igaüks laeval vahtis võlutult Gooseacre'i kaljut. Tehti nalja, kostis kihinat ja naerulaginat.
Samal ajal jõudis rüselus paadis lõpule: mees lükkas oma kaaslase üle ääre. Kummardudes tüdruku kohale, hoidis ta teda vees ja ütles naerdes: "Ei, ma ei tõmba sind enne välja, kui lubad korralikult käituda."
Keegi peale inspektor Blandi ei näinud juhtunut. Kõik kuulasid, mida läbi valjuhääldi räägiti, vaatasid Nasse House'i, mis hakkas paistma läbi puude, ja uurisid huvitatult Gooseacre'i kaljut.
Mees vabastas tüdruku, too sukeldus ja ilmus mõne hetke pärast teisel pool paati nähtavale. Ta ujus paadini ja vinnas end vilunult üles. Politseinik Alice Jones oli täiuslik ujuja.
Inspektor Bland tuli koos ülejäänud kahesaja kolmekümne reisijaga Gitchamis maale. Ta lausus endale: "Nii võis see juhtuda ja keegi ei märganud!"

***

Samal ajal kui inspektor Bland Helmi jõel eksperimenti korraldas, uuris Hercule Poirot telki Nasse House'i juures muruplatsil. See oli telk, milles madam Zuleika oli tulevikku ennustanud. Teised telgid ja müügilauad olid lahti võetud, kuid Poirot oli palunud see alles jätta.
Ta astus telki, sulges selle hõlmad ja läks tagaseina juurde. Väledalt sõlmis ta sealsed hõlmad lahti, lipsas välja, kinnitas paelad ja sukeldus rododendronihekki, mis asus otse telgi taga. Põõsaste vahel libisedes jõudis ta peagi väikese lihtsa lehtlani. See meenutas suvemaja, uks oli suletud. Poirot avas ukse ja astus sisse.
Sees oli hämar, sest läbi suureks kasvanud rododendronipõõsaste tuli vähe valgust. Seal oli karp kroketipallidega ja mõned roostes rehvid. Veel hakkas silma paar katkist hokikeppi, hea hulk kõrvaharke ja ämblikke ning ümmargune ebamäärane jälg tolmusel põrandal. Viimast vaatas Poirot mõnda aega. Ta põlvitas maha ning mõõtis jälje üle. Siis noogutas rahuldatult pead.
Poirot lipsas lehtlast vaikselt välja, sulgedes ukse enda järel. Siis jätkas ta kõverat rada läbi rododendronipõõsaste. Ta tegi endale teed mäeseljandikuni ja jõudis varsti teele, mis viis templini ning sealt alla paadimajani.
Seekord Poirot templisse ei läinud, vaid suundus otse käänulisele teele, kuni jõudis paadimajani. Tal oli võti kaasas. Avanud ukse, astus ta sisse.
Peale selle, et puudusid laip ja kandik klaasi ning taldrikuga, oli kõik nii, nagu Poirot seda mäletas. Politsei oli üles märkinud ja pildistanud kogu sisustuse. Poirot läks laua juurde, kus oli kuhi koomikseid. Ta lehitses neid, märgates kriipseldusi, mida Marlene oli enne surma teinud, jõudis inspektor Blandiga ühisele arvamusele. "Jackie Blake käib Susan Browniga", "Peter näpistab tüdrukuid kinos," "Georgie Porgie suudleb metsas matkajaid," "Biddy Foxile meeldivad poisid," "Albert käib Doreeniga".
Poirot pidas märkusi nende nooruslikus tahumatuses haletsemisväärseteks. Ta meenutas Marlene'i tavalist, natuke vistrikulist nägu. Ta pidas tõenäoliseks, et poisid polnud Marlene'i kinos näpistanud. Pettunud Marlene oli leidnud selle asemel põnevust oma noorte kaaslaste järele piiludes. Ta oli inimesi jälginud, nende järele nuhkinud ja küllap midagi ka näinud. Näinud seda, mida talle polnud määratud näha - tavaliselt vähetähtsaid, kuid mingil hetkel olulisi asju? Asja tähtsust tüdruk ise ei taibanud.
See oli kogu oletus ja Poirot raputas kahtlevalt pead. Ta pani koomiksite virna korralikult lauale tagasi, korralikkuse vaim oli tal alati üle kõige muu. Sel hetkel valdas teda äkki tunne, et midagi on kadunud. Midagi... Mis see oli? Midagi, mis pidi seal olema... Midagi... Ta raputas pead, kui see eriline tunne kadus.
Ta läks aeglaselt paadimajast välja, õnnetu ja rahulolematu. Tema, Hercule Poirot, pidi mõrva takistama - ja ta polnud seda teinud. See oli juhtunud. Mis võis olla alandavam tundest, et tal praegugi polnud selget ettekujutust sellest, mis on tõeliselt juhtunud. See oli häbistav. Ja homme peab ta lööduna Londonisse tagasi sõitma. Tema mina oli tugevasti oma väärtust kaotanud - isegi ta vurrud vajusid longu.

XV

Kaks nädalat hiljem oli inspektor Blandil pikk ja viljatu jutuajamine krahvkonna politseiülemaga.
Major Merrallil olid ärritavalt karvased kulmud, ta nägi välja kui vihane terjer. Kuid oma alluvatele ta meeldis ning nad austasid tema arvamust.
"Hästi, hästi," ütles major Merall. "Mida oleme saavutanud? Mitte midagi, millest saaks kinni hakata. Too De Sousa? Me ei saa teda kuidagi tüdruku tapmisega ühendada. Kui leedi Stubbsi laip oleks üles leitud, oleks teine asi." Ta lükkas kulmud kuni ninani ja vaatas Blandi. "Kas te arvate, et laip on olemas?"
"Mida teie mõtlete, sir?"
"Oh, olen teiega ühel nõul. Teisest küljest, oleme naisel jälil. Kui ta pole oma plaane muidugi väga hoolikalt teinud. Kuid sellele ei viita midagi. Teate ju, et tal polnud raha. Vaatasime nende rahaasjad läbi. Raha on sir George'i käes. Mees andis naisele heldelt elatusraha, kuid naisel endal polnud pennigi. Ja armukesest pole märki. Mitte ainsatki kuulujuttu - maakolkas tekib neid kergesti.
Ta kõndis edasi-tagasi.
"Fakte me ei tea. Arvame, et De Sousa kõrvaldas teadmata põhjusel oma nõbu. Oletada võib, et De Sousa veenis teda tulema kohtuma paadimaja juurde, viis ta paati ning viskas üle ääre. Tegite ju katset, et see on võimalik?"
"Jumal hoidku, sir! Sel ajal võis jõel või kaldaääres uputada terve paaditäie inimesi. Keegi ei märka midagi. Igaüks veedab aega kriisates ja üksteist tõugates. Aga De Sousa ei teadnud ju, et tüdruk oli paadimajas surmani tüdinenud ning, kümme ühe vastu, aknast välja vaatamas."
"Hoskins vaatas aknast välja, jälgides etendust, mida te korraldasite, kuid te ei näinud teda?"
"Ei, sir. See ei tule mõttessegi, et keegi on paadimajas, kuni ta tuleb rõdule ja näitab ennast..."
"Võib-olla tuli tüdruk rõdule. De Sousa arvas, et tüdruk nägi tema tegu, tuli kaldale ja kõrvaldas tüdruku. Viimane laskis mehe paadimajja ja seletab pärimise peale, mida ta seal teeb. Tüdruk oli oma osast vaimustuses, mees pani talle nalja pärast köie kaela..." Major Merrale tegi käega väljendusrikkaid liigutusi.
"Niiviisi! Hea küll, Bland. Ütleme, et see juhtus niiviisi. Lihtsalt oletus. Meil ei ole ühtki tunnistust. Leedi Stubbsi laipa pole leitud ja kui me kavatseme De Sousa kinni pidada, satume herilasepessa. Peame tal minna laskma."
"Kas ta läheb, sir?"
"Ta asub nädala pärast jahiga teele. Läheb tagasi oma saarele."
"Siis pole meil palju aega," ütles inspektor Bland süngelt.
"Loodetavasti on ka teisi võimalusi?"
"Oh jaa, sir, võimalusi on palju. Arvan ikka, et tüdruku tappis keegi, kes oli mõrvajahi mänguga kursis. Kaks inimest jääb kindlalt arvest välja. Sir George Stubbs ja kapten Warburton. Nemad juhtisid lõbustusi väljakul, pidu oli terve õhtupooliku nende hoole all. Seda kinnitab hulk inimesi. Seesama kehtib mrs. Mastertoni kohta, kui teda üldse nimekirja võtta."
"Nimekirja kuulub igaüks," ütles major Merral. "Ta helistab mulle pidevalt ja kõneleb verekoertest. Detektiivromaanis," lisas ta mõtlikult, "saab just temasugune naine kuriteoga hakkama. Kuid jätame selle, tunnen Connie Mastertoni terve eluaeg. Ma ei oska kujutleda teda tüdrukuid kägistamas või salapäraseid eksootilisi kaunitare kõrvaldamas. Edasi, kes seal veel on?"
"Mrs. Oliver," ütles Bland. "Tema mõtles mõrvajahi välja. Ta on küll ektsentriline ja suurema osa õhtupoolikust endast väljas. Siis on ka mr. Alec Legge."
"Too, kes elab roosas majas?"
"Jah. Ta kas lahkus peolt vara või ei nähtud teda seal. Ta ütleb, et tüdines ja läks koju. Teisest küljest, vana Merdell - vanamees, kes valvab sadamasilla juures paate - räägib, et nägi Alec Legge'i kella viie paiku temast mööda koju minemas. Mitte varem. See jätab tunni seletamatut aega. Mr. Legge ütleb, et Merdellil pole ajast aimugi ja seepärast eksib ka tema nägemise ajas. Pealegi on vanamees üheksakümne kahe aastane."
"See ei rahulda," ütles major Merrall. "Temaga pole ühenduses mingit motiivi?"
"Tal võisid olla suhted leedi Stubbsiga," ütles Bland kahtlevalt, "too ehk ähvardas kõnelda tema naisele ja mees tegi siis leedi Stubbsile lõpu peale, tüdruk võis seda näha..."
"Ja ta peitis leedi Stubbsi laiba ära?"
"Jah. Oleksin õnnelik, kui teaksin, kuhu ja kuidas. Minu mehed otsisid läbi kuuskümmed viis aakrit, seal pole ühtki kaevamisjälge, ometi tuhnisime läbi iga põõsa aluse. Aga kui tal õnnestus laip peita, võis ta kübara suitsukatteks jõkke visata. Ja Marlene Tucker nägi seda ning mees kõrvaldas ta? Ikka jõuame ühele järeldusele." Inspektor Bland vaikis, siis ütles: "Muidugi on ka mrs. Legge..."
"Mis temaga on?"
"Ta ei olnud kella neljast poole viieni teejoomistelgis, kuigi oma jutu järgi oli," sõnas inspektor Bland aeglaselt. "Märkasin seda niipea kui olin kõnelnud temaga ja mrs. Folliatiga. Tõendid kinnitavad mrs. Folliati väidet. Ja see on eriline saatuslik pooltund." Jälle inspektor vaikis. "Siis veel arhitekt, noor Michael Weyman. Raske on teda juhtunuga siduda, kuid temasugust peaksin sobivaks mõrvariks - ennast täis, närviline noormees. Võimeline tapma igaüht, ega liiguta juuksekarvagi. Võib-olla ka ohjeldamatute kalduvustega."
"Oled neetult korralik, Bland," ütles major Merrall. "Kuidas ta oma käike seletab?"
"Väga ebamääraselt, sir."
"See tähendab, et ta on tõeline arhitekt," ütles major Merrall meeleolukalt. Ta oli hiljuti endale mere äärde maja ehitanud.
"Nad on nii ebamäärased, imestan, kas nad vahetevahel üldse elus on."
"Ta ei tea, kus ja millal viibis, keegi pole teda ka märganud. Meil on mõningaid tõendeid, et leedi Stubbs oli temast huvitatud."
"Arvatavasti viitate seksuaalmõrvale?"
"Otsin vaid tunnistusi," ütles inspektor Bland väärikalt. "Nüüd veel miss Brewis..." Ta vaikis. See oli pikk paus.
"Kas tema on sekretär?"
"Jah, sir. Väga tubli naine."
Jälle vaikus. Major Merrall vaatas teraselt oma alluvat.
"Teil on tema kohta midagi südamel?" küsis ta.
"Jah on, sir. Ta möönis avalikult, et viibis paadimajas umbes sel ajal, kui mõrv korda saadeti."
"Kas ta teeks seda ka siis, kui oleks süüdi?"
"Võib-olla küll," sõnas inspektor Bland aeglaselt. "See on parim, mida ta võib teha. Vaadake, kui ta võtab kandiku kookide ja puuviljajoogiga ning räägib igaühele, et viib need jõe äärde tüdrukule, on tema kohalolek seletatav. Ta läheb sinna, tuleb tagasi ja ütleb, et tüdruk oli sel ajal elus. Peame seda tõendiks. Aga kui mäletate, sir, määras doktor Cook meditsiinilisel läbivaatusel surmaajaks vahemiku kella neljast kuni veerand viieni. Meil on ainult miss Brewisi sõnad, et Marlene oli veerand viis elus. Ja tema tunnistuses ilmnes veel üks imelik asjaolu. Ta rääkis, et leedi Stubbs andis talle korralduse viia Marlene'ile kooke ja puuvilja jooki. Kuid teine tunnistaja ütles kindlalt, et leedi Stubbs niisugustele asjadele ei mõtle. Mina arvan, et see on tõsi. See ei ole leedi Stubbsi moodi. Tema oli lühikese aruga kaunitar, kes tegeles vaid omaenda isikuga. Ta ei mõelnud iial söögikordadele, ei tegelnud majapidamisasjadega ega mõelnud muule peale oma välimuse. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vähem usutav on väide, et ta käskis miss Brewisil tüdrukule toitu viia."
"Bland," ütles Merrall, "selles peitub midagi. Kui nii, mis oli motiiv?"
"Tüdruku tapmiseks motiivi pole," lausus Bland, "kuid arvan, et leedi Stubbsi tapmiseks küll. Mr. Poirot jutu järgi, kellele sellest rääkisin, on miss Brewis ülepea oma peremehesse armunud. Kui oletada, et ta järgnes leedi Stubbsile metsa ja tappis tema, paadimajas viibimisest tüdinenud Marlene Tucker oli aga väljas ning nägi seda? Siis tuli ka Marlene tappa. Mida peaks naine edasi tegema? Viima tüdruku laiba paadimajja, tulema tagasi, võtma kandiku ja uuesti paadimajja minema. Nii varjab ta peoplatsilt puudumist ja annab tunnistuse, ainsa usaldatava tunnistuse, et Marlene Tucker oli kell veerand viis elus."
"Jätkake uurimist," ütles major Merrall ohates. "Mida tegi ta meie meelest leedi Stubbsi laibaga, kui ta on süüdlane?"
"Peitis metsa, mattis maha või viskas jõkke."
"Viimane võimalus on vist raskevõitu?"
"Oleneb sellest, kus mõrv korda saadeti," ütles inspektor. "Ta on tugev naine. Kui see juhtus paadimaja lahedal, võis ta kanda laiba alla ning visata paadisilla otsas jõkke."
"Ja lõbusõidulaevad, liikusid jõel?"
"See on loo teine osa. Riskantne, kuid võimalik. Kuid pean usutavamaks, et ta peitis laiba kuskile ja viskas kübara Helmi. Tundes maja ja ümbruskonda hästi, teadis ta, kuhu laipa peita. Hiljem võis ta selle jõkke saata. Kes teab? Muidugi, kui ta on süüdi," lisas inspektor Bland järele mõeldes. "Tegelikult ei anna De Sousa mulle rahu..."
Major Merrall oli märkmeid teinud. Ta vaatas nüüd üles ja köhatas.
"Sedaviisi. Võime kokku võtta: meil on viis või kuus inimest, kes võisid tappa Marlene Tuckeri. Mõned on kahtlasemad kui teised, kuid seda tuleb edasi uurida. Üldiselt me teame, miks tüdruk tapeti. Tapeti sellepärast, et nägi midagi. Kuid nii kaua, kuni me täpselt ei tea, mida ta nägi, me ei tea, kes ta tappis."
"See kõlab rängalt, sir."
"Jah, see on raske. Kuid me saame lõpuks selgusele."
"Ja vahepeal jõuab too sell pihku naerdes Inglismaalt lahkuda - kaks mõrva hingel."
"Te olete nii kindel? Ma ei ütle, et te eksite. Kõik see..."
Politseiülem vaikis veidi ja ütles siis õlgu kehitades: "Igatahes on see parem variant kui psühhopaadist mõrvarit otsida. Siis oleks mõrvu ehk juba kolm."
"Räägitakse, et kolmandata ei jää," ütles inspektor süngelt.
Ta kordas neid sõnu järgmisel hommikul, kuuldes, et vana Merdell, kes üle jõe Gitchamis kõrtsis käinud ja vististi üle tavalise normi võtnud, oli sadamasillale lähenedes jõkke kukkunud. Tema paat leiti triivimas, vanamehe laip avastati õhtul.
Juurdlus oli lühike ning lihtne. Öö oli olnud pime ja lauspilves, Merdell oli joonud kolm pinti õlut, pealegi oli ta üheksakümne kahe aastane.
Lõppotsuseks esitati juhuslik surm.

XVI

Hercule Poirot istus nelinurkses toolis nelinurkse kamina ees oma Londoni korteri neljanurkses toas. Ta lahendas piltmõistatust. Aeg-ajalt tõusid ta silmad toolile teisel pool kaminat. Seal oli vaevalt pool tundi tagasi istunud inspektor Bland, maitsnud teed ja kooke (nelinurkseid kooke) ja kõnelnud kurvalt. Ta oli sõitnud Londonisse asjaajamiste pärast, need korda saanud, tuli inspektor Poirot'le külla. Ta oli mõelnud, seletas inspektor, kas Poirot'l on mingeid ideid. Siis oli ta seletanud oma mõtteid. Poirot oli temaga igas punktis nõustunud. Inspektor Bland mõtles Poirot, oli lugu tublilt ning erapooletult uurinud.
Juhtumistest Nasse House'is oli möödas kuu, peaaegu viis nädalat. Need olid olnud viis nädalat seisakuid ja eitusi. Leedi Stubbsi laipa ei leitud. Elava leedi Stubbsi jälile ei jõutud. Inspektor Bland märkis, et naise elusoleku väljavaated on väikesed. Poirot nõustus temaga.
"Muidugi," ütles Bland, "pole laip võib-olla veel välja uhutud. Vesi ei anna saladust välja. Laip võib veel välja ilmuda, kuid ka siis tundmatuks jääda."
"Veel on kolmas võimalus," märkis Poirot.
Bland noogutas.
"Jah," ütles ta. "Mõtlesin sellele. Tegelikult on see mul kogu aeg meeles. Te peate silmas, et laip on Nasse'is, peidetud kuskile, kust me seda otsida ei oska. Võib küll olla. Vanas majas ja säärasel territooriumil leidub alati kohti, mida ei oska leida."
"Mr. Weyman ütles, et maja on ehitatud umbes 1790. aastate paiku. Ümberehitustega jäid sinna ehk mõned salajased ruumid, mida perekond peaks teadma. Mida te arvate, mr. Poirot?"
"Võimalik," ütles Poirot. "Mais oui, see on mõte. Kui see heaks kiita, on järgmine küsimus: kes seda teab? Igaüks, kes majas elab, võib ju teada?"
"Jah. See jätab De Sousa mängust välja." Inspektor oli rahulolematu. De Sousa oli siiski tema eelistatuim kahtlusalune. "Nagu te ütlesite, peaks iga kodakondne, olgu siis teenija või perekonnaliige, peidupaikadest teadlik olema. Väljastpoolt saabunutel nagu Legge'id pole sellest arvatavasti aimu."
"Isik, kes kindlasti sellist saladust teab ja võib teile kõnelda, kui teda palute, on mrs. Folliat," sõnas Poirot.
Mrs. Folliat, mõtles ta, teadis kõike, mis Nasse House'isse puutub. Mrs. Folliat teadis paljugi... Mrs. Folliat oli otsekohe mõistnud, et Hattie Stubbs on surnud. Mrs. Folliat oli enne Marlene'i ja Hattie Stubbsi surma teadnud, et maailm on kuri ja et selles elavad kurjad inimesed. Mrs. Folliat, mõtles Poirot tusaselt, on kogu juurdluse võti. Kuid mrs. Folliat, mõtiskles ta, oli võti, mis kergesti ust lahti ei keera.
"Küsitlesin seda daami mitu korda," ütles inspektor. "Ta oli väga kena ja osavõtlik ning näis õnnetu, et ei saanud meid abistada."
Ei saanud või ei tahtnud, mõtles Poirot. Bland arvas vist sedasama.
"Niisugust naist," ütles ta, "ei saa sundida kõnelema. Teda ei saa hirmutada, veenda või tüssata."
Ei, mõtles Poirot, mrs. Folliati ei saa sundida, veenda või tüssata.

***

Hercule Poirot peatus hetke Nasse House'i suurte sepistatud väravate ees. Ta vaatas enda ette kurvilisele sõiduteele. Enam ei olnud suvi. Kuldpruunid lehed langesid vaikselt puudelt. Rohelisel jõekaldal hakkasid silma kahvatulillad alpikannikesed. Poirot ohkas. Tahes tahtmata mõjus talle Nasse House'i ilu. Ta polnud eriti metsiku looduse imetleja, talle meeldis korras ja kohendatud ümbrus, kuid puude ja põõsaste kogumi metsikut ilu hindas temagi.
Vasakul oli sammastega väike valge väravavahimaja. See oli kena õhtupoolik. Võib-olla pole mrs. Folliat kodus. Ta võib olla aednikukorviga väljas või naabreid külastamas. Tal oli palju sõpru. See oli tema kodu ja oli olnud palju aastaid. Mida oli vanamees sadamasillal öelnud? "Nasse House'is on alati Folliatid."
Poirot koputas vaikselt väravavahimaja uksele. Pärast hetkelist viivitust kuulis ta samme. Need kostsid tema kõrvu aeglastena ja kõhklevatena. Siis uks avanes ja mrs. Folliat seisis lävel. Poirot jahmus, nähes, kui vana ja nõrk naine välja nägi. Ta vaatas Poirot'd hetke uskumatult, siis ütles: "Mr. Poirot? Teie!"
Poirot mõtles silmapilgu, et ta oli näinud hirmu tõusvat naise silmi, aga võib-olla oli see vaid ettekujutus. Ta ütles viisakalt: "Kas ma tohin sisse astuda, madam?"
"Loomulikult."
Naine oli tasakaalu saavutanud ja kutsus Poirot' viipega väikesse elutuppa. Väikesel laual oli teeserviis. Mrs. Folliat ütles: "Toon kohe ühe tassi juurde."
Poirot püüdis protesteerida, kuid naine ei teinud sellest välja.
"Muidugi te joote teed."
Naine väljus toast. Poirot vaatas veel kord enda ümber. Laual oli õmblustöö - toolikate, nõel sees. Seina ääres oli raamatukapp. Seinal rippusid mõned miniatuurid ja hõberaamis koltunud foto mundris, jäikade vurrude ning nõrga lõuaga mehest.
Mrs. Folliat tuli tagasi, tass ja alustass käes.
Poirot küsis: "Teie abikaasa, madam?"
"Jah."
Märganud, et Poirot' silmad jooksid teisi fotosid otsides üle raamatukapi, ütles naine järsult: "Mulle ei meeldi fotod. Need toovad liiga kergesti mineviku tagasi. Tuleb õppida unustama. Kuivanud puu tuleb maha saagida."
Poirot tuletas meelde, et kui ta esimest korda oli mrs. Folliati näinud, oli too püganud jõe kaldal põõsaid. Siis oli ta kõnelnud midagi kuivanud puust. Poirot vaatas mõtlikult naist, hinnates tema iseloomu. Mõistlik naine, mõtles Poirot, hoolimata välimuse õrnusest ja haprusest võib ta olla halastamatu. Naine, kes suudab kuivanud puu ära lõigata mitte ainult loodusest, vaid ka oma elust...
Mrs. Folliat istus ja valas tassi teed, küsides: "Piima? Suhkrut?"
"Kolm tükki suhkrut, kui te olete nii lahke, madam?"
Naine ulatas Poirot'le tassi ja alustas juttu: "Üllatusin teid nähes. Ei osanud kujutleda, et te jälle siia maanurka juhtute sattuma."
"Ma ei juhtunud siia kogemata," ütles Poirot.
"Ei?" küsis naine, kulmud veidi kergitatud.
"Tulin siia ettekavatsetult."
Naine vaatas teda küsivalt.
"Osalt soovisin teid näha, madam."
"Tõesti?"
"Kõigepealt - kas noorest leedi Stubbsist pole uudiseid?"
Mrs. Folliat raputas pead.
"Hiljuti uhuti Cornwallis laip randa," ütles ta. "George läks vaatama, kas ta tunneb laipa. Kuid see polnud tema." Naine lisas: "Mul on George'ist väga kahju. Pinge on olnud kohutavalt suur."
"Kas ta usub veel, ei ta naine võib olla elus?"
Mrs. Folliat raputas aeglaselt pead.
"Arvan," ütles ta, "et ta on lootuse jätnud. Pealegi, kui Hattie oleks elus, ei suudaks ta end ajalehtede ja politsei eest peita. Isegi kui ta oleks mälu kaotanud - politsei oleks ta juba üles leidnud?"
"Tundub, et jah," ütles Poirot. "Kas politsei otsib veel?"
"Arvan küll. Täpselt ei tea."
"Kuid sir George on jätnud lootuse."
"Ta ei räägi sellest," ütles mrs. Folliat. "Pole teda ka mõni aeg näinud. Ta on enamasti Londonis."
"Ja mõrvatud tüdruk? Edusamme pole?"
"Seda ma ei tea." Ta lisas: "See on rumal kuritegu - täiesti mõttetu. Vaene laps..."
"See häirib teid ikka veel, madam."
Mrs. Folliat ei vastanud kohe. Siis ta ütles: "Arvan, et vanale mõjub noore inimese surm rohkem kui seda tahaks. Meie, vanad, ootame surma, kuid sel lapsel oli elu ees."
"See poleks olnud küll eriti sisukas elu."
"Meie meelest on nii, kuid see oleks võinud olla sisukas temale."
"Ja kuigi meie, vanad, peame ootama surma," ütles Poirot, "tegelikult me seda ei soovi. Vähemalt mina ei soovi. Pean elu veel väga huvitavaks."
"Mina küll ei pea."
Naine rääkis rohkem endale kui kaasvestlejale, ta õlad vajusid järjest rohkem küüru.
"Olen väga väsinud, mr. Poirot. Olen mitte ainult valmis, vaid ka tänulik, kui minu aeg tuleb."
Poirot heitis talle kiire pilgu. Ta mõtiskles, nagu oli mõtisklenud varem, kas tema vastas istus haige naine, naine, kes oli teadlik saabuvast surmast. Teisiti ei osanud ta seletada naise liigutuste sügavat väsimust ning roidumust. Sellele naisele polnud roidumus omane, oli Poirot kindel. Amy Folliat, tundis Poirot, oli iseloomuga naine, energiline ja meelekindel.
Ta oli läbi elanud palju hädasid, kodu ja varanduse kaotuse, poegade surma. Kõigist neist muredest, tundis Poirot, oli ta - oma sõnade järgi - "kuivanud puu" maha saaginud. Kuid nüüd oli tema elus midagi uut, mida ta ei suutnud kõrvaldada, millega tema eest ei suutnud keegi hakkama saada. Kui see ei olnud haigus, ei osanud Poirot mõista, mis see veel on. Naine naeratas nõrgalt, nagu loeks ta teise mõtteid.
"Teate, mul ei ole peaaegu kellegi jaoks elada, mr. Poirot," ütles ta. "Mul on palju sõpru, kuid ei ole sugulasi ega perekonda."
"Teil on oma kodu," ütles Poirot siseajel.
"Peate silmas Nasse'i? Jah..."
"See on ju teie kodu, kuigi ametlikult kuulub sir George Stubbsile? Nüüd kui sir George Stubbs on Londonis, valitsete teie tema asemel."
Jälle nägi Poirot hirmuvälgatust naise silmis. Kui too kõnelema hakkas, oli ta hääl jäine.
"Ma ei tea täpselt, mida te mõtlete, mr. Poirot. Olen tänulik sir George'ile, et ta rentis mulle selle maja, kuid ma olen siiski üüriline. Maksan talle igal aastal selle eest, et võin kõndida neil maadel."
Poirot laiutas käsi.
"Vabandage, madam. Ma ei kavatsenud teid solvata."
"Arvatavasti ei mõistnud ma teid," ütles mrs. Folliat külmalt.
"See on ilus paik," ütles Poirot. "Ilus maja, kaunis ümbrus. Siin valitseb suur rahu."
"Jah." Naise nägu selgines. "Oleme seda alati tundnud. Tundsin seda juba lapsena, kui esmakordselt siia tulin."
"Kuid kas nüüd on siin seesama rahu ja selgus, madam?"
"Miks mitte?"
"Mõrva eest on kätte tasumata," ütles Poirot. "Valati süütut verd. Kuni saladuskate pole kerkinud, ei saa olla rahu." Ta lisas: "Arvan, et teate seda niisama hästi kui minagi, madam."
Mrs. Folliat ei vastanud. Ta ei liigutanud ega rääkinud. Ta istus täiesti vaikselt ning Poirot'l polnud aimugi, mida ta mõtles. Poirot kummardus ettepoole ja kõneles uuesti.
"Madam, te teate mõrvast palju - võib-olla kõik. Te teate, kes tappis tüdruku, te teate, miks. Te teate, kes tappis Hattie Stubbsi, te teate võib-olla koguni, kus asub laip."
Mrs. Folliat kõneles nüüd. Ta hääl oli vali, peaaegu järsk.
"Ma ei tea midagi," ütles ta. "Mitte midagi."
"Võib-olla kasutasin ma vale sõna. Te ei tea, kuid ma arvan, et te oletate, madam. Olen täiesti kindel, et te oletate."
"Nüüd te kõnelete - vabandage mind - absurdsusi."
"See ei ole absurdne - hoopis midagi muud - see on ohtlik."
"Ohtlik? Kellele?"
"Teile, madam. Niikaua kui te hoiate oma andmed endale, olete hädaohus. Tunnen mõrvareid paremini kui teie, madam."
"Ütlesin juba teile, mul ei ole mingeid andmeid."
"Kahtlustusi siis..."
"Mul et ole kahtlustusi."
"Vabandage, madam, see ei ole tõsi."
"Kõnelda tühisest kahtlustusest oleks vale, vähemalt ebameeldiv."
Poirot kummardus ettepoole. "Niisama ebameeldiv kui see, mis siin kuu aega tagasi sündis?"
Naine tõmbus sügavale tooli ja vajus kägarasse. Ta pooleldi sosistas: "Ärge rääkige mulle sellest." Siis lisas pika ohkega: "Igatahes on see nüüd möödas. Läbi - lõpetatud."
"Kuidas te võite nii kõnelda, madam? Ütlesin teile oma kogemustest, et mõrvariga pole lugu lõppenud."
Naine raputas pead.
"Ei. See on lõpp. Igatahes mina ei saa midagi teha. Mitte midagi."
Poirot tõusis ja vaatas alla naise poole. Too ütles peaaegu ärritatult: "Isegi politsei on loobunud."
Poirot raputas pead.
"Oh ei, madam, teil pole õigus. Politsei pole loobunud. Ja mina," lisas ta, "ei loobu samuti. Pidage meeles, madam. Mina, Hercule Poirot, ei loobu."
See oli talle omane lahkumismaneer.

XVII

Pärast Nasse'ist lahkumist läks Poirot külasse, kus ta järelepärimisel leidis Tuckerite elupaiga. Mõnda aega ei vastanud keegi ta koputusele, sest see kadus mrs. Tuckeri toastkostvasse heledahäälelisse kisasse.
"... Ja mida sa mõtled, Jim Tucker, astudes saabastega puhtale linoleumile? Olen sulle tuhat korda öelnud. Terve hommiku läbi pesin põrandat ja nüüd vaata seda."
Nõrk sumin märkis mr. Tuckeri vastust. See oli vaigistav sumin.
"Sul ei maksaks unustada, mida ma rääkinud olen. Tahad kiiresti raadiost spordiuudiseid kuulata. Saabaste äravõtmiseks ei kulu rohkem kui paar minutit. Ja sina, Gary, mis sul arus on, kui selle kompvekiga mäkerdad. Kleepuvate sõrmedega ei tohi minu kõige paremat hõbeteekannu puutuda. Marlyn, keegi on vist ukse taga. Mine ja vaata, kes seal on."
Uks avati järsult ja umbes üheteistkümne-kaheteistkümne aastane tüdruk silmitses kahtlustavalt Poirot'd. Tema üks põsk oli kompvekist pungis. Ta oli väikeste siniste silmadega paks laps.
"See on keegi härra, ema," hüüdis ta.
Juuksesalk üle palava näo rippumas, tuli mrs. Tucker uksele.
"Mis see on?" nõudis ta teravalt.
"Meie ei vaja..." Naine vaikis, äratundev vaade libises üle ta näo. "Oodake, kas ma ei näinud teid kunagi koos politseiga."
"Oh häda, madam, tõin kaasa valusaid mälestusi," ütles Poirot, astudes otsustavalt uksest sisse.
Mrs. Tucker heitis kiire ahastava pilgu tema jalgadele, kuid Poirot' lakk-kingad olid maanteed vaevalt puudutanud. Mrs. Tuckeri säravaks puhastatud linoleumile ei jäänud poriraasugi.
"Olge hea, astuge sisse, sir," ütles naine tagasi astudes ja parema käega toaust lahti lükates.
Poirot juhatati ääretult puhtasse võõrastetuppa. See lõhnas mööblipuhasti järele, toas oli suur riietekapp, ümmargune laud, kaks geraaniumipotti, vasest töödeldud kaminavõre ja suurel hulgal portselanist nipsasju.
"Istuge, sir. Ma ei mäleta teie nime. Ei usu, et ma olen seda kunagi kuulnud."
"Minu nimi on Hercule Poirot," ütles Poirot kiiresti. "Sattusin veel kord siia maanurka ja tulin teile külla, et kaastunnet avaldada ja küsida, kas uurimistel on mingeid tulemusi. Usun, et teie tütre mõrvar on avastatud."
"Temast pole aimugi," ütles mrs. Tucker veidi kibedalt. "See on ju lausa häbi - et minu arvamust kuulda tahate. Mõtlen, et politsei ei tee endale tüli, kui tegemist on meiesugustega. Milline on politsei? Kui nad on kõik Bob Hoskinsi sarnased, siis imestan küll, et kuritegevus kogu maal võimust ei võta."
Sel ajal ilmus mr. Tucker, kes oli saapad jalast võtnud, sokkide väel uksele. Ta oli rahuliku moega suur punasenäoline mees.
"Politsei on korralik," ütles ta kähiseval häälel. "Neil on oma mured nagu kõigil teistelgi. Maniakke pole nii kerge leida. Nad näevad välja ju niisama nagu teie või mina, kui te minu mõtet kuulda võtate," lisas ta, kõneldes otse Poirotga.
Väike tüdruk, kes oli Poirot'le ukse avanud, ilmus isa selja taha ja umbes kaheksa aastane poiss pistis oma pea tema õla varjust välja. Nad uurisid Poirot'd ääretu huviga.
"See on vist teie noorem tütar," ütles Poirot.
"Jah, see on Marilyn," lausus mrs. Tucker. "Ja see seal on Cary. Tule, ütle tere, Gary, pea kombeid meeles."
Gary taganes.
"Ta häbeneb," ütles ema.
"See on teist väga viisakas," ütles mr. Tucker, "tulla ja Marlene'i loo järele pärida. Ah, see oli kohutav lugu."
"Käisin just mrs. Folliati juures," ütles Poirot. "Ka tema on loost sügavalt puudutatud."
"Ta näeb sellest saadik väga halb välja," ütles mr. Tucker. "Vana daam nagu ta on, kõik juhtus ju tema mõisas ja mõjus šokina."
Poirot märkas jälle kord, et Nasse House'i peeti endastmõistetavalt mrs. Folliati omandiks.
"Ta tunneb end vastutavana selle eest, mis juhtus," ütles mr. Tucker, "kuigi temal pole looga midagi tegemist."
"Kes tegi ettepaneku, et Marlene ohvrit mängiks?" küsis Poirot.
"Too daam Londonist, kes raamatuid kirjutab," vastas mrs. Tucker viivitamatult.
Poirot ütles ettevaatlikult: "Kuid tema oli võõras. Ta ei tundnud Marlene'i"
"See oli mrs. Masterton, kes tüdrukud kokku ajas," ütles mrs. Tucker, "ja ma arvan ka, et tema soovitas Marlene'i. Marlene'il oli muidugi hea meel."
Poirot tundis juba mitmendat korda, et on sattunud sileda seina vastu. Kuid ta teadis nüüd, mida mrs. Oliver oli tundnud tema järele saates. Keegi oli töötanud pimeduses, keegi oli oma soovid tuntud-teatud isikute kaudu teoks teinud. Mrs. Oliver, mrs. Masterton. Need olid käsutäitjad. Ta ütles: "Huvitav, mrs. Tucker, kas Marlene tundis juba varem toda... ee... mõrvalikku maniakki."
"Ta ei tundnud kedagi niisugust," vastas mrs. Tucker vagalt.
"Ah," ütles Poirot, "kuid teie abikaasa arvas ju, et maniakke on raske kindlaks teha. Nad on samasugused kui... ee... teie ja mina. Keegi võis Marlene'iga peo ajal või varem kõnelda. Tegi end ohutul viisil tuttavaks. Näiteks kinkis midagi."
"Oh ei, sir, seda ei võinud juhtuda. Marlene poleks võõralt kingitust vastu võtnud. Andsin talle korraliku kasvatuse."
"Kuid ta ehk ei näinud selles midagi halba," ei jätnud Poirot järele. "Äkki oli see keegi kena daam ja pakkus talle midagi."
"Arvate kedagi noore mrs. Legge'i sarnast?"
"Jah," ütles Poirot, "just seesugust."
"Ta andis kord Marlene'ile huulepulga. Olin väga kuri. Ütlesin Marlene'ile, et ei luba tal sellega oma nägu määrida. Mida isa ütleks! Tema jälle vastu, ninakas nagu ta oli, et leedi andis ja ütles, kui hästi see sobib. Mina ütlesin, ärgu kuulaku, mida Londoni leedid räägivad. Neile sobib nägu värvida ning ripsmeid mustaks teha. Sina oled korralik tüdruk ja pesed oma nägu vee ja seebiga niikaua, kuni oled tüki maad vanemaks saanud."
"Kuid ta polnud vististi teiega nõus," naeratas Poirot.
"Kui ma midagi ütlen, siis see nii ka jääb," lausus mrs. Tucker.
Paksuke Marylin hakkas äkki itsitama. Poirot heitis talle terase pilgu.
"Kas mrs. Legge kinkis Marlene'ile ka midagi muud?" küsis ta.
"Ta kinkis veel mingi salli, mida ise ei tarvitanud. Tore asi, aga vähese kvaliteediga," ütles mrs. Tucker pead noogutades. "Olin ju Nasse House'is teenija. Sel ajal kandsid daamid paremaid asju. Mitte odavad nailonid, vaid tõeline hea siid. Nende taftkleidid oleksid iseenesest püsti seisnud."
"Tüdrukutele meeldivad ilusad asjad," ütles mr. Tucker leplikult. "Mul ei ole midagi eredavärvilise riidetüki vastu, kuid huulevärvi ma ei kannata."
"Olin temaga liiga järsk," ütles mrs. Tucker, silmad äkki udused, "ja tema sai nii koledal kombel otsa. Soovisin pärast, et poleks nii teravalt öelnud. Muret ja matuseid oli ju rohkem kui küll. Öeldakse, et õnnetus ei tule üksinda ja see on tõsi."
"Teil oli veel teisi kaotusi?" päris Poirot viisakalt.
"Naise isa," seletas mr. Tucker. "Tuli hilja õhtul "Kolmest Koerast" paadiga teisele poole praami, komistas sadamasillale astudes ja kukkus vette. Tema eas oleks pidanud vaikselt kodus istuma. Aga näe, vanadega pole kerge hakkama saada. Ta logeles alatasa sadamasillal."
"Isa oli alati paatidest sisse võetud," ütles mrs. Tucker. "Ta hoolitses nende eest juba vanasti mr. Folliati ajal, aastaid ja aastaid tagasi. Ei," ütles ta elavalt, "see ei olnud suur kaotus. Ta oli juba üle üheksakümne ja küllalt teiste kannatust proovile pannud. Alatasa lobises rumalusi. Tema aeg oli tulnud. Kuid meil tuli ta ju korralikult matta - ja kaks matust järjest maksavad ka midagi."
Majanduslikud kaalutlused libisesid Poirot'st mööda - teda erutas ähmane mälestus.
"Vanamees... sadamasillal? Mäletan, et kõnelesin temaga. Tema nimi oli...?"
"Merdell, sir. See on minu neiupõlvenimi."
"Teie isa, kui ma õigesti mäletan, oli Nasse'i vanemaednik?"
"Ei, see oli mu vanim vend. Mina olin perekonnas kõige noorem - meid oli ju üksteist last." Ta lisas väikese uhkusega: "Aastate viisi oli Nasse'is Merdelle, kuid nüüd on kõik laiali. Minu isa oli viimane."
Poirot ütles vaikselt: "Nasse House'is on alati Follatid."
"Vabandage, sir?"
"Kordan seda, mida teie isa mulle sadamasillal ütles."
"Ah, ta rääkis ju lollusi. Pidin talle vahel kõvasti käratama."
"Nii et Marlene oli Merdelli lapselaps," ütles Poirot. "Jah, hakkan taipama." Ta oli hetke vait, temas tõusis ääretu elevus. "Te ütlesite, et teie isa uppus jõkke?"
"Jah, sir. Ta rüüpas liiga palju. Ja kust ta raha võttis, seda ma küll ei tea. Jootraha ta sai, aidates rahvast paadisillal või autode parkimisel. Ta oskas oma raha minu eest peita. Jah, kordan, et ta võttis liiga suure lonksu. Paadist sadamasillale astudes siis ta komistaski, kukkus vette ja uppus. Tema surnukeha uhuti järgmisel päeval Helmmouthis välja. Ime, et õnnetust juba varem ei juhtunud, ta oli ju üheksakümne kahe aastane ning poolpime."
"Fakt on see, et seda ei juhtunud varem..."
"Õnnetus tuleb ikka varem või hiljem..."
"Õnnetus," mõtiskles Poirot. "Imelik."
Ta tõusis. Ta pomises: "Oleksin pidanud arvama. Ammu tagasi. Laps ju rääkis mulle..."
"Vabandage, sir?"
"Ei midagi," ütles Poirot. "Avaldan veel kord kaastunnet teie tütre ja isa surma puhul."
Ta surus mr. ja mrs. Tuckeri kätt ning lahkus majast. Ta ütles endale: "Olin rumal, väga rumal. Ekslesin vale rada pidi."
"Hi, mister."
Kostis ettevaatlik sosin. Poirot vaatas ringi. Paks Marilyn seisis maja seina varjus. Ta viipas Poirot' poole ning sosistas.
"Ema ei tea kõike," ütles ta. "Marlene ei saanud salli tollelt daamilt sealt talust."
"Kust ta sai selle?"
"Ta ostis selle Torquays. Ta ostis ka huulepulga ja lõhnaõli naljaka nimega "Triiton Pariisis". Ning purgi kreemi, mille kohta oli reklaamist lugenud." Marilyn itsitas. "Ema ei teadnud. Marlene peitis kõik oma sahtli tahaotsa, talveriiete alla. Kui ta kinno läks, värvis ta end enne bussipeatuse juures väljakäigus."
Marilyn itsitas jälle.
"Ema ei teadnud iialgi."
"Kas ema pärast sinu õe surma neid asju ei leidnud?"
Marilyn raputas heledat kahupead.
"Ei," ütles ta. "Need on nüüd... minu sahtlis. Ema ei teagi."
Poirot vaatles tüdrukut tähelepanelikult ja ütles: "Sa tundud olevat tark tüdruk. Marilyn."
Marilyn naeratas kohtlaselt.
"Miss Bird ütleb, et mul ei tasu gümnaasiumi proovidagi."
"Gümnaasium ei ole kõige tähtsam," ütles Poirot. "Ütle mulle, kust Marlene kosmeetika ostmiseks raha sai?"
Marilyn vaatas hoolega veetoru.
"Ma ei tea," pomises ta.
"Arvan, et sa tead," ütles Poirot.
Häbitult võttis ta taskust poolekroonilise ja lisas sellele teise samasuguse.
"Minu meelest," ütles ta, "on müügile tulnud uut värvitooni huulepulk "Helepunane suudlus"."
"Kõlab põnevalt," ütles Marilyn, käsi haaramas viie šillingi järele. Ta rääkis katkendliku sosinaga. "Marlene'il oli komme luurata teiste järele. Ta nägi kokkusaamisi pealt - teate küll, mida. Marlene lubas sellest vaikida ja sai vastutasuks kingituse, mõistate?"
Poirot loovutas viis šillingit.
"Mõistan," ütles ta.
Ta noogutas Marilynile ning eemaldus. Ta pomises jälle endamisi, seekord tõusva tähendusega: "Mõistan."
Nüüd langes palju asju õigesse paika. Muidugi mitte kõik. Kõik ei ole veel selge, kuid ta on õigel teel. Mööda seda viis täiuslikult selge jälg, kui ta ainult oskab seda näha. Esimene vestlus mrs. Oliveriga, Michael Weymani juhuslikud sõnad, tähendusrikas jutt vana Merdelliga sadamasillal, miss Brewisi valgustheitev fraas - Etienne De Sousa saabumine.
Küla postkontori lähedal asus telefoni kõnepunkt. Ta astus sinna sisse ning valis numbri. Paar minutit hiljem kõneles ta inspektor Blandiga.
"Kus te olete, mr. Poirot?"
"Olen Nassecombe'is."
"Kuid eile õhtupoolikul viibisite veel Londonis?"
"Rongisõit kestab siia vaid kolm ja pool tundi," toonitas Poirot. "Mul on teile küsimus."
"Jah?"
"Milline jaht oli Etienne De Sousal?"
"Ma vist mõistan, mida te silmas peate, kuid kinnitan teile, midagi niisugust seal ei olnud. See polnud salakaubaveoks ette nähtud, kui te nimelt seda arvate. Jahil ei olnud kavalaid vaheseinu ega salajasi mugavaid pesakesi. Me oleksime need leidnud. Seal ei olnud ühtki paika, kuhu oleks saanud inimkeha peita."
"Te eksite, mon cher, ma ei mõtle seda. Küsin vaid, kas jaht oli suur või väike?"
"Oh, see oli väga tore. Pidi ränka raha maksma. Kõik elegantne, värskelt värvitud, luksusliku sisseseadega."
"Täpselt," ütles Poirot. Ta oli nii rahuloleva häälega, et inspektor Bland üllatus.
"Millele te sattusite, mr. Poirot," küsis ta.
"Etienne De Sousa," ütles Poirot, "on jõukas mees. See, mu sõber, on väga tähendusrikas."
"Miks?" nõudis inspektor Bland.
"See sobib minu viimase ideega," ütles Poirot.
"Teil on siis idee?"
"Jah. Viimaks on mul idee. Siiani olen olnud väga rumal."
"Te mõtlete, et me kõik oleme olnud rumalad."
"Ei," ütles Poirot, "pean silmas nimelt iseennast. Mulle sattus ette täiuslikult selge jälg, kuid ma ei märganud seda."
"Kuid nüüd jõudsite kuskile?"
"Arvan, et jah."
"Vaadake, mr. Poirot..."
Kuid Poirot oli toru hargile riputanud. Taskutest peenraha otsinud, võttis ta erakõne mrs. Oliveri Londoni numbril.
"Kuid ärge tülitage daami," lisas ta kõnet tellides kiiresti, "kui ta teeb tööd."
Ta mäletas, kui kibedaid etteheiteid oli mrs. Oliver talle kunagi teinud loova mõtte segamise eest.
"Hea küll," nõuti, "kas te soovite erakõnet või mitte?"
"Soovin," ütles Poirot, ohverdades mrs. Oliveri loova mõtte omaenda kannatamatuse altarile. Tal hakkas kergem, kui mrs. Oliver kõnele vastas. Naine katkestas tema vabandused.
"Kena, et te helistasite," ütles ta. "Pidin minema just kõnet pidama teemal "Kuidas ma raamatuid kirjutan". Nüüd lasen sekretäril helistada, et mul on vältimatud takistused."
"Kuid, madam, ma ei takista teil..."
"See ei ole takistus," ütles mrs. Oliver rõõmsalt. "Oleksin endast kohutava lolli teinud. Mõistate, mida saab rääkida sellest, kuidas raamatuid kirjutada? Kõigepealt tuleb millestki mõelda ja kui oled läbi mõelnud, sundida end maha istuma ning kirjutama. See on kõik. Selle seletamine oleks võtnud vaevalt kolm minutit, siis oleks kõne läbi olnud ja kuulajad tüdinenud. Ma ei mõista, miks just selle vastu, et autorid oma tööst kõneleksid, huvi tuntakse. Kirjaniku amet on kirjutada, mitte kõnelda."
"Ja siiski tahan ma küsida teilt, kuidas te kirjutate."
"Võite küsida," ütles mrs. Oliver, "kuid ma ei oska vist vastata. Istun maha ja kirjutan. Üks hetk, panin kõnelema mineku puhuks hirmsa kübara pähe, pean selle ära võtma. See kriimustab mu otsaesist." Hetk vaikust, siis oli mrs. Oliveri hooles kuulda kergendust. "Kübarad on tänapäeval vaid sümbol, eks ole? See tähendab, et neid ei kanta tõsistel põhjustel, et soojendada pead, kaitsta end päikese vastu või varjata oma nägu ebasoovitavate isikute eest. Vabandage, mr. Poirot, kas te ütlesite midagi?"
"See oli vaid hüüatus. Ebatavaline," ütles Poirot ja ta hääl oli tulvil aukartust. "Te annate mulle ikka ideid. Sedasama tegi mu sõber Hastings, keda pole enam palju aastaid näinud. Nüüd andsite mulle veel ühe probleemi lahenduse. Kuid aitab sellest. Lubage, ma küsin nüüd midagi. Kas te tunnete kedagi aatomifüüsikut, madam?"
"Tunnen aatomifüüsikut?" oli mrs. Oliver üllatunud. "Ma ei tea, võib-olla. Ma tunnen mõnda professorit, kuid ma pole kunagi kindel, mida nad teevad."
"Sellegipoolest oli teie mõrvajahi mängus üks kahtlusaluseid aatomifüüsik?"
"Oh, see! Tahtsin olla tänapäevane. Pealegi, kui mul oleks tarvis olnud veidi tehnilist sõnavara, oleksin Alec Legge'ilt abi saanud."
"Alec Legge'ilt - Sally Legge'i abikaasalt? Kas tema on aatomifüüsik?"
"Jah on. Mitte Harwellis. Wales'is kuskil. Cardiffis. Või Bristolis? Helmis on neil suvemaja. Jah muidugi, niisiis ma tunnen aatomifüüsikut."
"Ja kohtumine temaga Nasse Houseis andiski teile mõtte aatomifüüsikust? Kuid tema naine pole jugoslaavlanna."
"Oh ei," ütles mrs. Oliver. "Sally on inglanna. Te ju taipasite seda?"
"Mis andis teile siis jugoslaavlanna idee?"
"Tõesti ei tea... Võib-olla põgenikud? Üliõpilased? Nood välismaised tütarlapsed noorte hotellist, kes kõndisid võõras metsas ja kõnelesid kanges inglise keeles."
"Mõistan,.. Jah, nüüd mõistan paljugi."
"On ka aeg," ütles mrs. Oliver.
"Pardon?"
"Ütlesin, et on ka aeg," kordas mrs. Oliver, "teil olukorda mõista. Siiani pole te vist veel midagi teinud."
Naise hääl oli etteheitev.
"Keegi ei jõua kõiki asju ühekorraga tabada," ütles Poirot end kaitstes. "Politsei," lisas ta, "on täielikult aega raisanud."
"Oh, politsei," lausus mrs. Oliver. "Kui naine juhiks Scotland Yardi..."
Tundes seda repliiki, püüdis Poirot naise sõnu katkestada.
"Lugu on keeruline," sõnas ta. "Eriti keeruline. Kuid nüüd - usaldan teile - nüüd jõuan ma eesmärgile!"
Mrs. Oliver jäi kõigutamatuks.
"Julgen öelda," ütles ta, "et vahepeal on aset leidnud kaks mõrva."
"Kolm," parandas Poirot.
"Kolm mõrva? Kes on kolmas?"
"Vanamees nimega Merdell," ütles Hercule Poirot.
"Pole sellisest kuulnud," lausus mrs. Oliver. "Kas ajalehtedes oli juttu?"
"Ei," vastas Poirot, "siiani peeti seda õnnetusjuhtumiks."
"Ja see polnud õnnetus?"
"Ei," ütles Poirot, "see polnud õnnetus."
"Öelge mulle, kes ta - see tähendab, need kõik - tappis, või pole see telefoni teel võimalik?"
"Sääraseid asju ei saa telefoni teel rääkida," vastas Poirot.
"Siis ma panen toru hargile," ütles mrs. Oliver. "Ma ei talu seda."
"Oodake hetk," lausus Poirot, "ma tahtsin teilt veel midagi küsida. Oot, mis see oli?"
"Vanaduse märk," ütles mrs. Oliver. "Mul juhtub ka seda. Unustan..."
"See oli üks väike asi, mis mind erutas. Olin paadimajas..."
Ta mõtted kandusid minevikku. Koomiksite virn. Marlene'i käega kriipseldatud read kaantel. Poirot'l oli olnud tunne, et seal midagi puudus - mis nimelt, seda tuleb küsida mrs. Oliverilt.
"Olete seal, mr. Poirot?" päris mrs. Oliver. Kõne jätkamine nõudis raha laekumist.
Formaalsused täitnud, kõneles Poirot edasi.
"Olete veel seal, madam?"
"Olen telefoni juures," vastas mrs. Oliver. "Ärgem raisakem rohkem raha, küsides, kas oleme telefoni juures. Milles on asi?"
"See on midagi väga tähtsat. Kas te mäletate oma mõrvajahti?"
"Loomulikult mäletan. Sellest me just kõnelesimegi?"
"Tegin ühe ränga vea," ütles Poirot. "Ma ei lugenud tegelaste lühiiseloomustust. Mõrva uurides ei paistnud sel tähendust olevat. Mul ei olnud õigus. Sel oli tähendus. Te olete tundlik isik, madam. Teid mõjutavad atmosfäär, isikud, keda te kohtate. Ja te kannate nad oma loomingusse üle. Nad pole äratuntavad, kuid annavad teie loovale ajule inspiratsiooni."
"See on väga lilleliselt öeldud," ütles mrs. Oliver. "Kuid mida te silmas peate?"
"Seda, et te teate kuriteost - palju rohkem, kui ise taipate. Nüüd see, mida ma tahtsin teilt küsida - tegelikult kaks küsimust, kuid esimene on väga tähtis. Kui te mõrvajahi mängu hakkasite plaanitsema, kas te kohe mõtlesite, et ohver tuleb paadimajas üles leida?"
"Ei mõelnud."
"Kus see pidi toimuma?"
"Väikeses naljakas suvemajakeses, mis on mõisa lähedal rododendronite vahel. Pidasin seda kõige kohasemaks platsiks. Aga siis keegi, ei mäleta täpselt kes, soovitas, et selleks kohaks saaks tempel. See oli ju absurdne idee! Igaüks oleks võinud sinna juhuslikult sattuda, jälgimata ühtki uurimisniiti. Inimesed on ju rumalad. Ma ei võinud sellega nõustuda."
"Selle asemel olite paadimajaga nõus?"
"Jah, nii see juhtus. Mul ei olnud midagi paadimaja vastu, kuid suvemajakest pidasin siiski paremaks."
"Jah, sedalaadi tehnika tegite mulle esimesel päeval selgeks. Veel üks asi. Mäletate, te ütlesite mulle, et viimane uurimisniit oli kirjas ühes koomiksis, mis Marlene'ile meelelahutuseks oli antud?"
"Jah muidugi."
"Öelge mulle, oli see midagi sarnast," (ta pingutas mälu, et meenutada hetke, mil oli lugenud kriipseldusi kaantel): "Albert käib Doreeniga," "Georgie Porgie suudleb metsas matkajaid", "Peter näpistab kinos tüdrukuid"?"
"Taevas hoidku, ei," oli mrs. Oliver kergelt šokeeritud. "See polnud nii rumalasti kirjutatud. Ei, mul oli selge sihiga uurimisniit." Ta vaigistas häält ning ütles saladuslikul toonil: "Vaata matkaja seljakotti."
"Epatant," hüüatas Poirot. "Epatant! Muidugi, sellise lausega koomiks pidi olema kõrvaldatud. See oleks võinud ju mõtlema panna!"
"Seljakott oligi ohvri kõrval põrandal ja..."
"Ah, ma mõtlen hoopis teist seljakotti."
"Te ajate mind oma seljakottidega segadusse," kaebas mrs. Oliver. "Minu mõrvamängus oli üksainus seljakott. Teid ei huvita, mida see sisaldas?"
"Mitte vähematki," vastas Poirot. "See tähendab," lisas ta viisakalt, "oleksin vaimustatud, kuid..."
Mrs. Oliver pühkis sõna "kuid" kõrvale.
"Väga teravmeelselt mõeldud," lausus ta, autori uhkus hääles. "Mõistate, Marlene'i seljakott pidi olema jugoslaavlanna seljakott, kui te aru saate, mida ma silmas pean..."
"Kunagi, madam," ütles Poirot, "räägite mulle oma loo."
"Tegelikult," vastas mrs. Oliver, "mõtlen sellest raamatu kirjutada. Kahju oleks see raisku lasta."
Olgu märgitud, et kolm aastat hiljem luges Hercule Poirot Ariadne Oliveri romaani "Naine metsas" ja imestas, miks mõned isikud ja tegevustik talle ähmaselt tuttavad on.

XVIII

Päike oli loojumas, kui Poirot jõudis veskitalu, nagu seda ametlikult nimetati, või roosa maja juurde, nagu seda kohapeal kutsuti. Ta koputas uksele, mis paiskus pärani nii äkitselt, et ta kohkus tagasi. Vihase välimusega noormees lävel vaatas teda hetke ära tundmata. Siis ta naeris lühidalt.
"Halloo," ütles ta, "see on nuhk. Tulge sisse, mr. Poirot. Pakin parajasti asju."
Poirot võttis kutse vastu ja astus majja. See oli lihtsalt, isegi halvasti möbleeritud. Alec Legge'i isiklikud asjad moodustasid toas tähelepandava kuhja. Raamatud, paberid ja riideesemed olid kõikjal laiali, põrandal seisis avatud kohver.
"Lõplik lahkuminek," ütles Alec Legge. "Sally läks minu juurest ära. Loodetavasti teate seda."
"Ei teadnud."
Alec Legge naeris lühidalt.
"Olen rõõmus, et leidub ka midagi, mida teie ei tea. Jah, talle on abielust kõrini. Tahab oma elu tolle taltsutatud arhitektiga siduda."
"Mul on kahju," ütles Poirot.
"Ei mõista, miks teil peaks kahju olema."
"Mul on kahju," vastas Poirot, tõstes ära kaks raamatut ja särgi ning istudes diivani nurgale, "sest ma ei usu, et ta oleks arhitektiga nii õnnelik, kui ta oleks teiega."
"Ta ei olnud viimased kuus kuud minuga eriti õnnelik."
"Kuus kuud ei ole terve elu," sõnas Poirot, "see on lühike osa õnnelikust abielust."
"Te kõnelete nagu pastor."
"Võib-olla. Kas ma tohin teile öelda, mr. Legge, et kui teie naine ei olnud teiega õnnelik, on see rohkem teie süü."
"Mitte kõik, kuid paljugi."
"Kogu süü on minu. Võiksin end jõkke uputada ja kõik saaks korda."
Poirot vaatas teda mõtlikult.
"Mul on heameel näha," märkis ta, "et teil on nüüd rohkem tegemist oma muredega kui kogu maailma asjadega."
"Võtaks pagan maailma," lausus mr. Legge. Ta lisas kibedalt: "Olen vist endast tõelise lolli teinud."
"Jah," vastas Poirot. "Ütleksin, et te olete käitumises rohkem õnnetu kui laiduväärne."
Alec Legge vahtis teda.
"Kes palkas teid minu järele nuhkima?" kamandas ta. "Kas see oli Sally?"
"Miks te niiviisi mõtlete?"
"Ametlikul teel pole midagi juhtunud. Siis ma arvasin, et te jälgite mind eraviisiliselt."
"Eksite," lausus Poirot. "Ma pole kunagi teie järele nuhkinud. Kui ma siia tulin, polnud mul aimugi teie olemasolust."
"Kuidas te siis teate, kas ma olen õnnetu või teen endast lolli?"
"See on vaatluse ja mõtiskluse tagajärg," vastas Poirot. "Kas ma võin teha mõned oletused ja te ütlete, oh mul õigus?"
"Oletage, mida soovite," vastas Alec Legge. "Kuid ärge lootke, et ma kaasa mängin."
"Arvan," kõneles Poirot, "et mõned aastad tagasi tundsite huvi ühe poliitilise rühmituse vastu. Nagu paljud teised teadusliku kallakuga noored mehed. Teie elukutse juures põhjustab selline sümpaatia kahtlusi. Ma ei tea, kas teie vastu oli midagi kompromiteerivat, kuid usun, et teid sunniti oma positsiooni parandama viisil, mis teile ei sobinud. Te püüdsite neist lahti öelda, kuid teid ähvardati. Teile määrati kellegiga kohtumine. Kahtlane, kas ma tolle noormehe nime kunagi teada saan. Ta jääb mulle alati kilpkonnadega särgis noormeheks."
Alec Legge purskas naerma.
"Särk oli vist küll naljakas. Sel ajal ei näinud ma kuigi hästi, mis naljakas paistab."
Hercule Poirot jätkas: "Muretsedes maailma saatuse ja omaenda ebameeldiva seisukorra pärast, muutusite meheks, kellega on igal naisel peaaegu võimatu õnnelikult elada. Te ei usaldanud oma naist. See oli teile kahjuks, sest minu meelest on teil ustav naine ja kui ta oleks teadnud, kui õnnetu olete, hoidnuks ta kõigest südamest teie poole. Selle asemel hakkas ta teid paraku võrdlema oma endise tuttava Michael Weymaniga."
Ta tõusis.
"Soovitaksin teil, mr. Legge, pakkida oma asjad nii kiiresti kui võimalik, järgneda naisele Londonisse, paluda temalt andestust ja kõnelda kõik, mis teid vaevas."
"See on siis teie nõuanne," ütles Alec Legge. "Ja mis see teie asi on?"
"Ega olegi," vastas Hercule Poirot. Ta taganes ukse poole. "Kuid mul on alati õigus."
Mõlemad vaikisid. Siis haaras Alec Legge'i metsik naeruhoog.
"Kas teate," ütles ta, "ma teen vist teie nõuande järgi. Lahutus on kuradi kallis. Pealegi, kui oled kätte saanud naise, keda oled tahtnud, aga ei oska teda kinni hoida, on ikka alandav küll. Sõidan Chealseasse tema korterisse ja kui ma leian Michaeli sealt, võtan ta kootud kannikesevärvi kaelasidemest kinni ning raputan. See mulle meeldiks. Jah, sellest saaks nalja."
Üle ta näo libises meeldiv naeratus.
"Vabandage minu viletsat iseloomu," ütles ta, "ja palju tänu."
Ta lõi laksatades vastu Poirot' õlga. Viimane kõikus ning jäi suure vaevaga püsti.
Mr. Legge'i sõbralikkus oli valurikkam kui tema vaenulikkus.
"Ja nüüd," küsis Poirot, lahkudes veskitalust valusatel jalgadel ja vaadates musta taevasse, "kuhu ma lähen?"

XIX

Vanemkonstaabel ja inspektor Bland vaatasid huvitatult üles, kui Hercule Poirot' tuppa juhiti. Vanemkonstaabel ei olnud kõige paremas meeleolus. Vaid Blandi vaikne püsivus oli sundinud teda kokkulepitud õhtusöögist loobuma.
"Tean, Bland, tean," ütles ta pahuralt. "Võib-olla oli ta kunagi väike Belgia võlur - kuid tema aeg on ju läbi. Kui vana ta on?"
Bland libises taktiliselt vastusest kõrvale, sest ta ei teadnud seda. Poirot ise oli oma vanusest alati vaikinud.
"Asi on selles, sir, et ta oli kohal. Ja teisiti ei jõua me kuskile. Oleme vastu siledat seina."
Vanemkonstaabel nuuskas ärritatult nina.
"Tean, tean. Hakkan juba minema mrs. Mastertoni usku. Kasutaksin verekoeri, kui oleks kohta, kus seda teha."
"Verekoerad ei võta vees jälge üles."
"Jah. Tean, mida te olete kogu aeg mõelnud. Kaldun juba teiega nõusse jääma. Kuid teate ju, et ühtki motiivi ei leidu, mitte motiivi raasugi."
"Motiiv võib leiduda saartel."
"Arvate, et Hattie Stubbs teadis midagi De Sousa sealsest elust? Oletan, et see on naise vaimulaadist lähtudes võimalik. Ta oli lihtsameelne, selles on kõik ühel arvamusel. Ta võis igal ajal igaühele välja lobiseda kõik, mis teadis. Kas teie arvate seda?"
"Midagi säärast, jah."
"Kui nii, siis ootas mees kaua, enne kui mere tagant kohale sõitis ja arved õiendas."
"Võib-olla, sir, ei teadnud ta täpselt, mis Hattie'st saanud on. Ta ise rääkis, et oli seltskonnakroonikast lugenud Nasse House'i ja selle kauni perenaise kohta. Lugu võib ju õige olla ning De Sousa ei teadnud varem, kus ta sugulane on või kellega abiellunud."
"Aga kui ta teada sai, tõttas Hattie't tapma? See on otsitud põhjus, Bland, väga otsitud?"
"Kuid see võis nii olla, sir."
"Tuletage meelde, mida Hattie oma abikaasale ütles: "Ta tapab inimesi.""
"Kas ta mäletab tapmist? Sellest ajast, kui oli viieteistkümnene? Ja need on tema oletatavad sõnad? Mees oleks pidanud nende üle naerma."
"Meil ei ole fakte," ütles Bland kangekaelselt. "Teate isegi, sir, et kui süüdlane on kindlaks tehtud, saab otsida tõendused ja need ka leida."
"Hm. Me tegime järelpärimisi De Sousa kohta - diskreetselt, tavalisel viisil - ega jõudnud kuskile."
"Selles ongi asi. Too naljakas belglane võis millelegi sattuda. Ta oli majas - see on tähtis. Leedi Stubbs kõneles temaga. Naise juhuslikud sõnad võisid tema arus tähenduse saada. Pealegi viibis ta suurema osa tänasest päevast Nassecombe'is."
"Ja tema helistas teile, et küsida, milline oli De Sousa jaht?"
"Jah, siis, kui ta esimest korda helistas. Teisel korral palus ta seda kokkusaamist korraldada."
"Olgu peale," ütles vanemkonstaabel kella vaadates, "kui ta viie minuti jooksul ei saabu..."
Kuid just sel hetkel juhatati Hercule Poirot sisse.
Tema välimus polnud nii laitmatu nagu tavaliselt. Ta vuntsid olid niiskest Devoni õhust märjad, lakk-kingad tublisti mudaga koos, ise ta lonkas, isegi juuksed olid segamini.
"Tere tulemast, mr. Poirot," vanemkonstaabel raputas ta kätt. "Oleme põnevil, oodates, mida teil öelda on."
Sõnad olid pisut iroonilised, kuid Hercule Poirot, kes oli pisut külmetanud, ei lasknud neil oma vaimule mõjuda.
"Ei oska kujutleda," ütles Poirot, "kuidas ma enne tõde ei märganud."
Vanemkonstaabel võttis ta sõnad külmalt vastu.
"Kas see tähendab, et nüüd te teate tõde?"
"Jah, jäävad veel pisiasjad - kuid üldjoontes on asi selge."
"Meil on tarvis rohkem kui üldjooni," ütles konstaabel kuivalt. "Meil on tarvis tõendeid. Kas teil on tõendeid, mr. Poirot?"
"Võin teile öelda, kust tõendeid saab."
Inspektor Bland tegi suu lahti: "Milliseid?"
Poirot pöördus tema poole ja küsis: "Oletatavasti on Etienne De Sousa maalt lahkunud?"
"Kaks nädalat tagasi," ütles Bland kibedalt. "Ei ole kerge teda tagasi tuua."
"Teda võib ju veenda."
"Veenda? Järelikult pole arreteerimiseks küllalt tõendeid?"
"Arreteerimisest pole juttugi. Kui talle faktid teatavaks teha..."
"Kuid millised faktid, mr. Poirot?"
Vanemkonstaabel oli ärritatud. "Missugustest faktidest te nii osavalt räägite?"
"Fakt on see, et Etienne De Sousa perekond on rikas, sest ta saabus luksuslikul jahil; fakt on see, et vana Merdell oli Marlene Tuckeri vanaisa (mida ma tänaseni ei teadnud), fakt on see, et leedi Stubbsile meeldis kanda kulide peakatte sarnaseid kübaraid, fakt on see, et hoolimata ohjeldamatust ning ebausaldatavast kujutlusvõimest on mrs. Oliveril iseloomude kindlaksmääramiseks terav pilk; fakt on see, et Marlene Tuckeril oli sahtlipõhja peidetud huulepulki ja lõhnaõlipudeleid; fakt on see, et miss Brewisi sõnade järgi käskis leedi Stubbs viia Marlene'ile paadimajja söögipoolist."
"Faktid?" Vanemkonstaabel jäi vahtima. "Te kutsute neid faktideks? Kuid nendes ei ole midagi uut."
"Te eelistate tõendit - kindlat tõendit - aga leedi Stubbsi surnukeha?"
Nüüd jäi inspektor Bland vahtima.
"Kas te leidsite leedi Stubbsi laiba."
"Mitte just ei leidnud - kuid ma tean, kuhu see on peidetud. Kui te lähete sinna ja leiate ta, siis - siis on teil tõend - kõik tõendid, mida vajate. Sest ainult üks inimene võis ta sinna peita."
"Ja kes ta on?"
Hercule Poirot naeratas - koorekausi juurde jõudnud kassi naeratust.
"Seda juhtub sageli," ütles ta pehmelt, "see on abikaasa. Sir George tappis oma naise."
"Kuid see on võimatu, mr. Poirot. Teame, et see on võimatu."
"Oh, ei," ütles Poirot, "see pole üldse võimatu! Kuulake, ma räägin teile."

XX

Hercule Poirot peatus hetkeks suure sepisvärava ees. Ta vaatas enda ette käänulisele sõiduteele. Puudelt langesid viimased kuldpruunid lehed. Lillede aeg oli möödas.
Poirot ohkas. Ta pöördus ja koputas vaikselt väikese valge sammastega maja uksele.
Pärast hetkelist viivitust kuulis ta samme, aeglasi kõhklevaid samme. Mrs. Folliat avas ukse. Sel korral ei üllatanud Poirot'd naise halb välimus.
Naine ütles: "Mr. Poirot? Jälle teie?"
"Kas ma tohin sisse astuda?"
"Muidugi."
Poirot järgnes majaperenaisele.
Naine pakkus teed, millest Poirot keeldus. Siis küsis ta vaikselt: "Miks te tulite?"
Naise vastus oli kaudne.
"Olen väga väsinud," ütles ta.
"Tean." Poirot jätkas: "Surnuid on nüüd kolm: Hattie Stubbs, Marlene Tucker, vana Merdell."
Naine vastas teravalt: "Merdell? See oli õnnetusjuhtum. Ta kukkus sadamasillalt vette. Ta oli väga vana, poolpime ja kõrtsis joonud."
"See ei olnud õnnetusjuhtum. Merdell teadis liiga palju."
"Mida ta teadis?"
"Ta tundis ära näo, kõnnaku või hääle - midagi sellist. Rääkisin temaga sel päeval, kui esimest korda siia sattusin. Ta kõneles mulle Folliati perekonnast - teie aiast ja abikaasast, teie poegadest, kes sõjas surma said. Kuid nad ei saanud ju mõlemad surma? Henry läks oma laevaga põhja, kuid teine poeg James jäi ellu. Ta deserteerus. Esialgu teatati, et ta on teadmata kadunud, arvatavasti hukkunud. Hiljem rääkisite te igaühele, et ta on tapetud. Keegi ei kõhelnud teie sõnades. Ja milleks pidigi kahtlema?"
Poirot peatus, siis rääkis edasi: "Mul on teist kahju, madam. Teil on raske elu olnud, tean seda. Teil ei olnud usku oma nooremasse pojasse, kuid ta oli teie poeg ja te armastasite teda. Te tegite kõik võimaliku, et ta saaks alustada uut elu. Te olite vähearenenud, kuid väga rikka tütarlapse hooldaja. Oo jaa, ta oli rikas. Te kuulutasite, et tema vanemad kaotasid oma varanduse, et ta oli vaene ja teie soovitasite tal abielluda palju vanema rikka mehega. Miks selles jutus kahelda? See ei puutunud kellessegi. Tütarlapse vanemad ja lähedased sugulased olid surma saanud. Prantsuse advokaadid talitasid nii, nagu nõudsid San Migueli advokaadid. Abiellumise korral omandas neiu õiguse oma varandusele. Ta oli, te rääkisite mulle, kuulekas, südamlik, mõjutatav. Ta kirjutas alla kõigele, mida abikaasa palus. Väärtpabereid vahetati ja müüdi uuesti vist mitu korda, kuid lõpuks jõuti soovitud tulemusele. Sir George Stubbs, isik, kellena teie poeg esines, muutus rikkaks meheks ja tema naisest sai kerjus. Lasta kutsuda end "sir" ei ole kuritegu, kui see ei ole tehtud raha väljapressimise eesmärgil. Tiitel loob usaldust - kui see ei tähenda sünnipära; siis kindlasti rikkust. Nii ostis rikas, vanem, välimuselt muutunud ja habeme kasvatanud sir George Stubbs Nasse House'i ja tuli elama siia, kuhu kuulus, kuigi ta polnud siin viibinud poisikesest saadik. Sõda polnud jätnud siia kedagi, kes oleks teda ära tundnud. Kuid vana Merdell tundis. Ta jättis selle, mida teadis, endale, aga kui ta kavalalt mulle ütles, et Folliatid on alati Nasse House'is, oli see tema nali."
"Kõik läks hästi, või te arvasite, et läheb. Teie plaan, usun seda, oli sellega õnnestunud. Teie pojal oli vana, esivanemate kodu, ja kuigi ta naine oli vaimselt vähearenenud, oli ta ilus ning kuulekas, te lootsite, et teie poeg on ta vastu hea ja tema õnnelik."
Mrs. Folliat ütles vaikselt: "Seda ma mõtlesin... arvasin, et vaatan Hattie' järele ja hoolitsen tema eest. Ma ei aimanud iial..."
"Te ei aimanud iial - ja teie poeg hoidis hoolega teie eest saladust, et abielludes oli ta juba abielus. Oh jaa - leidsime dokumendid, mis seda kinnitavad. Teie poeg oli Triestis abiellunud allmaailma kuuluva tütarlapsega. Kurjategijatega oli teie poeg sidunud end pärast deserteerimist. Naisel ei olnud mõtteski mehest lahkuda, samuti ei kavatsenud mees naisest loobuda. Ta nõustus Hattie'ga abielluma vara pärast, kuid oma mõttes teadis algusest peale, mida ette võtab."
"Ei, ei, ma ei usu seda! Ma ei saa seda uskuda... See oli too naine - see õel olend."
Poirot jätkas armutult: "Ta pidas mõrva silmas. Hattie'l ei olnud sugulasi, sõpru leidus vähe. Inglismaale saabudes tõi ta naise otsekohe siia. Teenijad märkasid vaevalt teda esimesel õhtul, ja naine, keda nad järgmisel hommikul nägid, ei olnud Hattie, vaid itaallannast naine, kes oli riides nagu Hattie ja käitus nagu Hattie. Lugu oleks võinud nüüd rahulikult lõppeda. Vale-Hattie oleks elanud oma elu nagu tõeline Hattie, kahtlemata tema vaimsed võimed oleksid ootamatult paranenud - "uue kohtlemise" tagajärjel. Sekretär miss Brewis sai juba aru, et leedi Stubbsi mõistusel pole midagi viga.
Kuid siis juhtus ettenägematu asi. Hattie nõbu kirjutas, et teeb merereisi Inglismaale, ja kuigi ta polnud Hattie't palju aastaid näinud, oli karta, et ta märkab pettust."
"Imelik," ütles Poirot oma juttu katkestades, "et kuigi korra arvasin, et De Sousa polegi De Sousa, ei tulnud mulle kordagi pähe, et tõde on hoopis mujal - et Hattie pole Hattie."
Ta jätkas: "Situatsioonile võis mitut moodi vastu astuda. Leedi Stubbs võis haiguse tõttu vältida nõbuga kohtumist, kuid De Sousa jäi Inglismaale kauaks ja lõpuks oleks võimatu olnud temast hoiduda. Seal oli veel teinegi raskus. Mardell, vanadusest jutukaks muutunud, tavatses oma tütretütrega lobiseda. Tüdruk oli ainuke, kes ei lasknud seda kõrvust mööda. Sellest hoolimata olid vanaisa märkused sellest, et ta oli näinud "naise surnukeha metsas" ja et "sir George Stubbs on tegelikult mr. James," talle mõju avaldanud, nii et ta neid sir George'ile katseliselt mõista andis. Sellega kirjutas ta oma surmaotsusele alla. Sir George ja tema naine ei võinud lubada, et sellised jutud liikvele lähevad. Kujutan ette, et sir George andis tüdrukule veidi raha ja hakkas oma kavatsusi täide viima.
Nad töötasid oma plaani väga hoolega läbi. Nad teadsid juba, millal De Sousa peab Helmmouthi saabuma. See kuupäev pidi kattuma peo omaga. Nad plaanitsesid, et Marlene tapetakse ja leedi Stubbs "kaoks" asjaoludel, mis heidavad varju De Sousale. Siit ka iseloomustus "õel mees" ja süüdistus, "ta tapab inimesi". Leedi Stubbs pidi jääma kadunuks (nähtavasti pidi sir George mõne aja pärast kellegi tundmatu laiba oma naiseks tunnistama) ja teine isik pidi tema asemele astuma. Tegelikult pidi "Hattie" itaallanna välimuse tagasi saama. Selleks läks tal tarvis vaid veidi rohkem kui kakskümmend neli tundi. Sir George'i nõusolekul oli see kerge. Sel päeval, kui ma saabusin, jäi "leedi Stubbs" kuni teejoomiseni oma tuppa. Keegi peale sir George'i teda ei näinud. Tegelikult lipsas ta välja, sõitis bussiga või rongiga Exeteri ja tuli sealt üliõpilasest turisti seltsis (sel aastaajal saabub neid iga päev) tagasi, tollele tütarlapsele jutustas ta loo oma sõbrast, kes oli söönud halvaksläinud pirukat. Ta saabus hotelli, tellis öömaja ja läks välja ümbrust uurima". Teeajaks oli leedi Stubbs võõrastetoas. Pärast lõunat läks leedi Stubbs vara voodisse - kuid miss Brewis märkas, et ta lipsas kohe varsti välja. Ta veetis öö noortehotellis, kuid oli vara üleval, ning hommikusöögi ajal leedi Stubbsina Nasse House'is. Jälle veetis ta hommiku "peavaluga" oma toas, samal ajal mängides "turisti", keda sir George oma naise toa aknast korrale kutsus, ise naisega rääkides. Riiete vahetus polnud keeruline - lühikesed püksid ja pluus olid kauni kleidi all, mida leedi Stubbs armastas kanda. Valge mink ja laia äärega kübar, et nägu varjata, olid leedi Stubbsi päralt, kirev pearätt, päevitunud nägu ja pronkspruunid lokid itaallanna omad. Keegi poleks aimanud, et nende kahe taga peitub üks isik.
Ja siis lavastati lõppvaatus. Enne kella nelja saatis leedi Stubbs miss Brewisi kandikuga Marlene'i juurde. Ta tegi seda kartusest, et miss Brewisil endal võib tulla säärane mõte ja kogu loole oleks saatuslik, kui miss Brewis valel ajal ootamatult ilmuks. Võib-olla tegi talle koguni õelat rõõmu saata miss Brewis mõrvapaika umbes sel ajal, kui see toime pandi. Siis valinud paraja silmapilgu, lipsas leedi Stubbs tühja ennustustelki, selle tagumise seina kaudu välja ning põõsastes peituvasse suvemajja, kus ta hoidis seljakotti vahetusriietega. Ta jooksis läbi metsa, palus Marlene'i end sisse lasta ja kägistas pahaaimamatu tüdruku. Laia kübara viskas leedi Stubbs jõkke, vahetas riided ja mingi, pakkis kannikesevärvi kleidi ja kõrge kontsaga kingad seljakotti, ühines nagu Itaalia üliõpilane noortehotellis oma hollandlannast tuttavaga peoplatsil ning nad sõitsid hiljem koos minema, nagu oli planeeritud. Kus naine praegu on, ma ei tea. Arvan, et Sohos, kus tal on kindlasti sidemeid oma rahvusest allilma seltskonnaga, kes võib talle tarvilikud paberid muretseda. Olgu kuidas on - politsei ei otsi ju itaallannat, vaid lihtsameelset, alaarenenud eksootilist Hattie Stubbsi.
Kuid vaene Hattie Stubbs on surnud, nagu te, madam, väga hästi teate. Te lasksite seda aimata, kui ma kõnelesin teiega peopäeval võõrastetoas. Marlene'i surm oli teile šokk - teil ei olnud plaanitsetavast vähimatki aimu, kuid teie sõnadest oli märgata, kuigi ma olin tol ajal pime seda märkama, et Hattie'st kõneldes rääkisite kahest erinevast inimesest - kord naisest, kes teile ei meeldinud, kes oleks "parem surnud", kelle kohta te hoiatasite, et ma "ühtki tema sõna ei usuks", teinekord neiust, kellest kõnelesite minevikus ja sooja tundega. Arvan, madam, et vaene Hattie Stubbs oli teil väga südame küljes."
Mõlemad vaikisid.
Mrs. Folliat istus liikumatult toolil. Viimaks ta tõusis ning hakkas kõnelema. Ta hääl oli jäine.
"Teie jutt on fantastiline, mr. Poirot. Tõepoolest, te peate olema hull. Te mõtlesite selle välja, teil pole ju ühtki tõendit."
Poirot läks akna juurde ja avas selle.
"Kuulake, madam. Mida te kuulete?"
"Kuulen pisut halvasti. Mida ma peaksin kuulma?"
"Kirkahoope... Praegu lõhutakse templi tsementpõrandat... Milline sobiv matmispaik - paigas, kust puu oli tormis juurtega välja kistud ning maapind juba segamini. Hiljem kaeti hauakoht tsemendiga ja püstitati tempel..." Poirot lisas vaikselt: "Sir George'i tempel... Nasse House'i omaniku tempel."
Mrs. Folliat tõi kuuldavale pika katkendliku ohke.
"Milline ilus paik," ütles Poirot. "Ainult et õel... on selle koha omanik."
"Tean." Naise hääl kähises. "Teadsin kogu aeg. Juba lapsena ajas ta mulle hirmu peale. Halastamatu... Armutu... Südametunnistuseta... Kuid ta oli mu poeg ja ma armastasin teda. Oleksin pidanud pärast Hattie' surma tõe teatavaks tegema. Kuid ta oli mu poeg. Kuidas ma oleksin suutnud teda välja anda? Ja minu vaikimise läbi sai surma too vaene rumal laps... Ja pärast teda vana Merdell... Kus oleks see lõppenud?"
"Mõrvar ei lõpeta," vastas Poirot.
Naine laskis pea rinnale. Silmapilgu seisis ta nii, käed silmil. Siis sirgus Nasse House'i mrs. Folliat, vaprate meeste tütar. Ta vaatas Poirot'le näkku, ta hääl oli selge ja kindel.
"Tänan teid, mr. Poirot," ütles ta, "et tulite mulle seda rääkima. Võib-olla jätate mind nüüd? Mõningatele asjadele tuleb üksinda vastu astuda..."